VÄLISMÄÄRAJA ⟩ Lavly Perling: korruptant jääb korruptandiks

Kuku raadio saade «Välismääraja» võttis vaatluse alla Euroopa Liidu idapartnerluse riigid: Ukraina, Moldova, Valgevene, Gruusia, Armeenia ja Aserbaidžaan. Koos Gert Antsu ja Lavly Perlinguga arutles saatejuht Hannes Hanso õigusriigi üle Ukrainas ja teistes idapartnerluse riikides ning millisel määral takistab reformide tegemist oligarhide suur mõju. 

Hannes Hanso mõtiskles, et viies idapartnerluse riigis on reformide tegemisel suureks takistuseks ees oligarhid ja nende mõju. Kuuendas riigis Valgevenes on selliseks domineerivaks oligarhiks diktaator Aljaksandr Lukašenka ise. See tähendab, et neis riikides on Hanso kirjeldusel olnud või on ka täna võimalik osta seadusi ning panna enda huve kõrgemale riiklikest huvidest.

Gert Antsu. Foto: Madis Veltman

Eesti Idapartnerluse Keskuse direktor Gert Antsu nõustus, et oligarhide võimu murdmine on väga raske ülesanne. «Kui vahel küsitakse, et kui mitu aastat Ukraina või Gruusia või mõni muu riik on Eestist reformides taga, siis mõne koha peal tekib kiusatus öelda, et me tegime selle või teise asja ära 28 aastat tagasi,» kirjeldas ta riikide erinevat käekäiku.

Mõnes küsimuses on aga tema hinnangul vahemaa veelgi suurem. Antsu selgitas, et Eestis said kõik aru, et Nõukogude Liidu süsteem ei toimi ning tuleb üles ehitada midagi täiesti muud. Ukrainas oli raha palju rohkem, tihtilugu kuritegevuse kaudu tekkis seda veel enam juurde ning erahuvid võtsid riigi üle.

Endine Eesti peaprokurör Lavly Perling täiendas, et õigusriigi tasandil tunnetavad oligarhid oma puutumatust, majanduslikul tasemel aga takistavad nad ausa konkurentsi tekkimist. See omakorda tähendab vähem välisinvesteeringuid ning tekib nõiaring.

Kolmandaks oligarhidega seotud teemaks on tema sõnul kommunikatsioon: kuna meedia kvaliteet ei ole kiita, siis väidevalt on neil keeruline riiklikku kommunikatsiooni teha. Perling rõhutas, et Eesti ülesandeks on öelda, et alla ei tohi anda ning on olemas lahendusi, kuidas kasvatada inimeste ja riigi vahelist usaldust. Näiteks kutsub Eesti külla Ukraina õigussüsteemi töötajaid, et näidata, et ajakirjanikud ja prokurörid ei hakkagi vabas riigis ühtmoodi mõtlema.

«Mida me ütleme: oligarhide ja korruptsiooni vastu aitab avalikustamine. Ma olen alati öelnud, et korruptsioon on pimedas kivi all elav loom, kes kardab päevavalgust. Ta tuleb sealt välja tirida,» kirjeldas Perling.

Ta tõi välja, et kui Tallinnas toimunud idapartnerluse konverentsil kõlas mõte, et peaks hakkama rohkem inimesi korruptsiooni eest vangi panema, siis see on vaid üks meetod, vaja aga on rohkem. Nii on idapartnerluse riikide õigussüsteemides vaja tugevamaid sisekontrolle ning aususe ja läbipaistvuse juurutamist.

Näiteks võib võtta noori ja kogenematuid inimesi ning pakkuda neile lisakoolitust teistes riikides, sest varastama harjunud inimeste väärtusi on keerulisem muuta. «Siin ei ole Ukraina teistsugune kui Eesti. Andke andeks, aga 20 aastat Eesti kogemust ütleb sedasama: korruptant üldiselt jääb korruptandiks,» ütles Perling.

Hannes Hanso Foto: Matti Kämärä

Hanso tõi esile, et ambitsioonikamate idapartnerite ühisnimetaja kipub olema see, et Venemaa on annekteerinud osa nende territooriumist. See on juhtunud Gruusias, Moldovas ja Ukrainas. Samal ajal saavad kohalikud poliitikud reformide edasi lükkamist õigustada väitega, et nad on sõjas, neil pole ressurssi reforme teha.

«Mina väidaks vastu, et just praegu on see hetk, kriisid on kõige paremad hetked, et kutsuda esile tulevikku vaatavaid muudatusi. Kuidas me sellest vabandusest üle saame?» küsis ta.

Antsu ütles vastu, et ka Ukrainas saavad paljud inimesed aru, et neil pole enam aega kaotada ning reforme tuleb teha täna ja praegu. Perling märkis, et tema ei ole Hanso kirjeldatud argumenti kuulnud. Ta tõi välja, et selle asemel tõstavad ukrainlased esile, et nad on nullist üles ehitanud võimekuse sõjakuritegude menetlemiseks ning nad loodavad, et ükskord annab rahvusvaheline õigus neile Ida-Ukrainas õiguse.

Antsu lisas, et sõda Ida-Ukrainas tähendab ka USA ja Euroopa Liidu tähelepanu. Kui selle asemel oleks aeglane reformide tegemine, ei hoiaks ameeriklased Ukrainas toimuval nii hoolikalt silma peal ning see omakorda soosib reformide tegemist.