Nutitelefonid said viiruse ajal seenioritele omasemaks

Maailma esimene nutitelefon: mobiili ja taskuarvuti funktsioone ühendav IBM Simon tuli müügile 1994.aastal, ehkki tollal veel ei tuntud terminit «nutitelefon». IBM Simon võimaldas lisaks helistamisele teha märkmeid, saata e-kirju ja mängida mänge. Foto: CARL COURT

Nutitelefon on muutunud ekstravagantsest moeasjast hädavajalikuks tarbeesemeks, mis aitab jäädvustada olulisi hetki ning võidelda isolatsiooni ajal üksinduse vastu. Milliseks nutikas telefon edasi areneb, näitab juba lähikümnend.

Praegu ei kujuta me elu ilma nutitelefonita ettegi. See käib ka põlvkonna kohta, kes mäletab veel aega, mil telefon tähendas lauatelefoni, millega peale helistamise muud teha ei saanudki. 1990ndatel hakkasid levima mobiiltelefonid, uue aastatuhande algus tõi kaasa plahvatusliku nutitelefonide kasutuselevõtu.

Kõige esimene nutitelefon ehk kaasaskantav telefon, milles olid mõned personaalarvuti funktsioonid, sündis tegelikult juba 1992. aastal, tegu oli IBMi tootega Simon, mis võimaldas peale helistamise teha märkmeid, saata e-kirju ja mängida mänge.

Sõna «nutitelefon» (smartphone) võeti kasutusele 1997. aastal, kui valmis Ericsson GS88. Ericsson kujundas isegi oma jaemüügipakendi – karbi, millel oli kaanel kirjas smartphone –, kuid ametlikult müügile telefon ei jõudnudki. Väidetavalt oli see mudel liiga raske ja pealegi oli sel probleeme akuga.