HARIDUS JA TEADUS ⟩ Aasta huvialaõpetaja Triinu Grossmann: tüdrukud on robootikas sama head kui poisid

Triinu Grossmanni teekond robootika juurde algas kooliplikana algeliste arvutite taga tekste trükkides. Foto: Tiina Oja

Võrumaa koolides ja Nuti-Võluri huviringides lastele robootikat õpetav Triinu Grossmann on harjunud, et tema õpetajaametist kuuldes arvatakse esimese hooga, et ta on kas käsitöö- või klassiõpetaja. Tegelikkuses on ta viimase 17 aasta jooksul õpetanud lastele nii informaatikat kui ka matemaatikat, kuni 2008. aastal koos Tiigrihüppega tulnud robootika tasapisi konkurendid seljatas.

Milleks on vaja lastele robootikat õpetada, on see lihtsalt tore mäng või on sellel suurem eesmärk?

Lastel on vajadus luua ja ehitada oma kätega. Robootika võlu ongi selles, et laps ei pea ehitama Lego klotsidest, vaid etteantud juhiste järgi saab ehitada ka seda, mis on tema enda peas ning mille ta seejärel ise liikuma programmeerib. Seda rõõmu, mis on lapse näos, kui tema loodu liikuma hakkab, on lihtsalt ilus vaadata. Ja mängida peab ka saama. Läbi mängu ja mänguliste ülesannete ju lapsed õpivadki.

Kas usute, et igiliikur ja ajamasinad või intelligentne tehisintellekt on vaid aja küsimus? Ehk et kas nutimaailma piirid ei ole veel kaugeltki käes?

Igiliikuritest ja ajamasinatest arutlemise jätaksin inseneridele ja teistele teadlastele, küll aga on tehisintellekti rakendused tänapäevases maailmas kasutuses ja iga päev arenevad. Ma ei arva, et oleme jõudnud piirini, kuid ma loodan, et piir tuleb ette seal, kus tehisintellekt muutub inimkonnale kahjulikuks. Tehisintellekt peab ikkagi inimest teenima, mitte vastupidi.