ELU KOOS KUNSTIGA ⟩ Peeter Laurits: «Kogu kultuur on olemuselt kollektiivne looming»

Kunstnik Peeter Laurits oma kodus koos Valdur Ohaka maaliga «Sõnajalad». Foto: Eero Vabamägi

Viimased kaks aastat oleme iga kord kusagil nuka peal trehvates lubanud, et võtame kohe-kohe jupi aega, istume maha ja õpime teineteist paremini tundma. Leheveergude survel see võimalus lõpuks tekkiski. Paljasjalgne kimonos Peeter võttis mind vastu Nõmme mändide all.

Fotokunstnik Peeter Laurits on kindlasti üks neist nimedest, keda ka erialaringkondadest väljaspool hästi teatakse. 1990ndatel bravuurika leopardimustrilise kasukaga mässajana, kes koos Herkki-Erich Merilaga DeStudio märgi all kapitalismi lõikus. Rämeglamuursed fotosessioonid, piltide tükeldamine, värdvormide kokkukombineerimine, punk. De- kui eraldamine, eemaldamine, vastupidiseks muutmine...

Peetril endal on hea meel, et nüüd suure ülevaatenäitusega Fotografiska muuseumis mineviku­epohhiga arved õiendatud sai: «Ma ise olen sellest maailmast ja mentaalsusest nii võõrdunud, nii eemale kasvanud, et ma ei taha temast suurt midagi teadagi.» Mõned DeStudio fotod on üleval nüüd tema poja toas. Iga põlvkond peab kujunedes end ise tükeldama ja kokku lappima, kõik kuristikud rukkis läbi komistama.

Varasem destruktiivne võrgutaja on laagerdunud liitvaks võrgustajaks. Kui Laurits varem lammutas piltidel inimest, siis nüüd inimkeskset maailmapilti. Viinistus rahvusvahelist sümpoosioni Biotoopia kureerides tõi ta kokku võrdõiguslikust keskkonnast rääkivad teadlased ja kunstnikud. Võrdõiguslikkus mitte ainult eri rassidest meeste ja naiste vahel, vaid ka kõige Maal elavaga. Seened, taimed, loomad, linnud, mullad ja bakterikooslused täies barokses lopsakuses ja elurikkuses.

Kuidas tõmmata piiri kunsti ja elu vahele, kui kõik elav ongi su kunsti vundament?