/nginx/o/2021/10/05/14117170t1h677c.jpg)
Kai Laitinen kirjutas Märt Laarmani kohta 1996. aastal ilmunud eesti-soomekeelse luulekogu «Külmad rubaiid» (esmatrükk 1939) järelsõnas: «Suveräänselt pürgis ta väheuuritud aladele, mis jäid kultuuri peateest kõrvale, ja lõi seal oma riigi.» See Soome kirjandusteadlase, kriitiku ja estofiili poolt Laarmani 100. sünniaastal sõnastatud mõte on ajaproovile vääramatult vastu pidanud. See on tabav ka täna, kui vaikselt-vaikselt tähistatakse Laarmani 125. sünniaastapäeva.
Võimalikule küsimusele, miks vaikselt-vaikselt, kui jutt on ometi «riigimehest», on lihtne vastata: kultuuri peavool eelistab sügavatele mõtetele ja väikestele vormidele kõikidele mõistetavaid ja kohe silma kargavaid. Mis on ka kergesti mõistetav, sest mida enam elutempo kiireneb, seda vähem on aega süveneda, ning mida rohkem on demokraatiat, seda vähem aristokraatiat, sh vaimuaristokraate, keda Märt Laarman omal ajal kahtlemata esindas. Kes ei usu, lugegu Juhan Viidingut, kes kirjutas onu Märdi kohta: «... mu isand Õpetaja süngevõitu aadlik … »
Kuid kõikjale ulatuv ajanappus ning pealiskaudsus pole siiski ainsad põhjused, miks Laarman kultuuri laiale teele ei mahu, miks talle saab järgneda vaid kitsaid radu. Laarmani looming ei moodustada ühte suurt massiivi, vaid laotub kui uduloor üle eesti keele, kirjanduse ja kunsti maastiku, puudutades seda otse – elavana – 1920.–1970. aastatel ning kaude – pärandina – pärast tema lahkumist. Ja seda, kes tunneks ühtviisi hästi Laarmani tööd eesti keele, kirjanduse ja kunsti vallas, kes näeks tema loometöö seotust leiva- ehk õpetajatööga, kes suudaks kirjeldada «Laarmani riiki» «Laarmani kõrgustel», ei tea ma praegu Eesti kultuurimaastikul olevat. Liig kapseldunud oleme me, keele-, kirjandus- ja kunstiinimesed, oma valdkonda, et käsitleda Laarmani detailirikast elu universumis. Mis siiski ei tähenda, et lootust ei oleks, et lootus oleks lõpuks tõesti surnud.
Laarmani looming ei moodusta ühte suurt massiivi, vaid laotub kui uduloor üle eesti keele, kirjanduse ja kunsti maastiku.
Võib-olla nühib see inimene, kes kuldvõtmekese Laarmani riiki kord leiab, veel kusagil koolipinki. Võib-olla on ta juba koguni ülikoolis ning valinud endale kursused, mis (inim)maailma nägemiseks-mõistmiseks senistest laiemad teravamad silmad annavad. Ja kui nii, siis ehk on ta ka juba jõudnud Kai Laitineni ülal viidatud teksti juurde, mis paremini kui ükski teine on näinud Laarmani keelt, kirjandust ja kunsti ning õpetajatööd kui tervikut.
/nginx/o/2021/10/11/14131112t1hc898.jpg)