Katkenud raseduste puhul võib laste matmine jääda seadusesulgu

Vaikuse laste rahupaik Harju-Ristil Padise vallas. See on koht, mis on mõeldud peredele, kelle laps on surnult sündinud või lahkunud vastsündinueas. Foto: Konstantin Sednev

Enne 22. rasedusnädalat lapse kaotanud peredel puudub praegu selgelt sõnastatud kord tema matmiseks. Seadus kaitseb küll neid vanemaid, kes on kaotanud lapse pärast 22. rasedusnädalat, raseduse varasema katkemise korral on aga meditsiinilisest vaatevinklist tegu loote, mitte imikuga.

Seetõttu pole ka seadusega paika pandud, kuidas anda beebi keha neile, kes seda soovivad, ja kuidas teda matta. Haiglal pole keelatud keha vanemate kätte anda, kuid asjakohane teave võib seaduseauku või lihtsalt teadmatusse kinni jääda.

Getteri (nimi muudetud, toimetusele teada) rasedus katkes 19. nädalal. Talle ei pakutud võimalust saada oma lapse keha. Haiglas olles tuli tema juurde nõustaja, kes soovitas last vaadata ja temaga hüvasti jätta. «Kuigi esimene mõte oli «ei», sest see tundus raske, mõtlesin ikkagi ümber.»

Getter on mõelnud, et oleks tahtnud teada võimalusest saada beebi keha, samas on ta tänulik sellegi eest, et nõustaja palatisse saadeti. «Ma olen nõustaja nõuande eest tänulik, kuna minu sisse tekkis rahu. Kui ma poleks lapsega hüvasti jätnud, siis oleks see mind piinama jäänud. Aga jah, oleksin tahtnud, et seda võimalust (lapse keha saada – toim) oleks pakutud,» rääkis Getter.

Maria (nimi muudetud, toimetusele teada) lapse süda jäi seisma 21. rasedusnädalal. Sünnituse juurde soovis ta ka lapse isa, kuid seda esiti lubada ei tahetud. «Öeldi, et miks mees küll midagi sellist nägema peaks,» sõnas Maria.

Kui laps oli sündinud, soovis Maria teda näha, kuid ka seda ei lubatud. «Ämmaemand lausa hoidis mu pead üleval, kui ma alla tahtsin vaadata,» meenutas ta. «Kuna olin väga teadlik oma otsusest, siis nõudsin siiski oma last näha. Ämmaemand ütles, et räägib arstiga. Minu laps ja keegi arst otsustab, kas ma teda näha tohin.»