Statistikaameti peadirektori Urmet Lee sõnul puudub Eestis praegu ülevaade sellest, kuivõrd turvalised on inimeste suhted pereringis, tööl ja mujal ning mil määral kogetakse vaimset või füüsilist väärkohtlemist.
«Tervikpildi mõistmiseks kogume statistiliste meetodite abil ja täielikult vastajate privaatsust kaitstes kokku elanike kogemustele tugineva info ning viime läbi põhjaliku analüüsi, et seejärel parendada vägivallaennetust ning abi pakkumist riigis,» selgitas Lee.
Põhjaliku suhteuuringu eesmärk on koguda infot vaimse ja füüsilise ahistamise, kiusava jälitamise ning peidetud vägivalla kohta inimsuhetes koduseinte vahel, aga ka tööl, koolis ja mujal. Suhtemustrite paremaks mõistmiseks uuritakse inimeste kokkupuuteid väärkohtlemisega nii praeguse kui ka endiste partneritega, aga ka lapsepõlves.
«Uuringu tulemused aitavad mõista, kus ja millises vormis Eesti elanikud väärkohtlemisega enim kokku puutuvad ning milline pilt joonistub välja eri piirkondades. Saame teada, kes on peamised haavatavad sihtrühmad, millised on vägivalla riski- ja kaitsetegurid ning abivajamiseni viia võivad trajektoorid,» ütles Lee. Ta lisas, et sama uuring viiakse läbi ka teistes Euroopa Liidu riikides.
Vägivalda pole alati lihtne ära tunda
Sotsiaalkaitseminister Signe Riisalo sõnul ei esine vägivalda ainult kodu suletud uste taga, vaid seda võib kogeda ka koolis ja töökeskkonnas. «Vägivald võib olla nii emotsionaalne, füüsiline, seksuaalne kui ka majanduslik ning alati ei ole seda sugugi lihtne ära tunda,» ütles Riisalo.
Ta lisas, et tänaseks on kaardistatud eelkõige füüsilist vägivalda ja ahistamist. Näiteks viimase viie aasta jooksul on füüsilist vägivalda kogenud 20 protsenti mees- ja 16 protsenti naissoost Eesti elanikest. Kui mehed langesid füüsilise vägivalla ohvriks rohkem avalikus ruumis (32 protsenti), näiteks tänavatel, parkides ja muudes avalikes kohtades, siis naised kõige sagedamini kodus (64 protsenti).