/nginx/o/2012/01/20/920810t1hb8cd.jpg)
Kui päästeinsener Orm Tammepuu pakkus, et päästjad võiks väljakutse põhjustajale arveid esitada ja väljakutsete vahel korstnapühkimise või muude teenustega raha teenida, siis päästeamet sellist asja mõeldavaks ei pea.
Päästeamet ei pea päästjate lisatööd mõistlikuks
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Tammepuu tõi välja põhjused, miks tema hinnangul on päästesüsteem alalises rahahädas. Üks neist on näiteks see, et päästjad ei tee tööd, millega saaks raha teenida. Vanasti olevat olnud tüüpiliselt tuletõrjekomandode juures töökojad, kus meisterdati korstnapühkimistarbeid, laeti tulekustuteid ja tehti muid töid.
Tammepuu pakkus, et eraõiguslikud või ka munitsipaalpäästeüksused võiksid pakkuda mitut masti teenuseid nagu purikate eemaldamine, korstanapühkimine, uste avamine, vee pumpamine, igasugu koolituste ja õppuste korraldamine jne. Seda siis väljakutsete vahelisel ooteperioodil.
«Mis puudutab väljakutsete vahepealsesse aega, siis päästeteenus on suuresti valmisolekuteenus, meil on riiklikel komandodel kohustus sõita minuti jooksul välja,» vastas päästeameti pressiesindaja Martin Vallimäe. «Valmisolek satub tõsisesse ohtu kui tehnika ja meeskond ei ole väljasõiduvalmiduses, vaid tegeleks purikatega, lumelükkamisega, pumbatakse kusagil vett või puhastatakse küttesüsteemi osasid jne.»
Vallimäe lisas, et päästeameti ei näe takistusi, et innukamad vabatahtlikud komandod võiks oma kogukonnas osutada ka mingeid teenuseid, vähendada ohtusid ja saada sellest ka mingit tasu.
«Samas on sellises tegevuses peidus ka teatud ohud. Korstnaid pühivad siiski korstnapühkijad, katust parandavad siiski ehitajad jne,» sõnas ta. «Ehk meie praegune elukorraldus on sealmaal, et autosid parandavad automehhaanikud ja mitte naabrimehed, hambaid remondivad õppinud hambaarstid ja päästeteenuseid osutavad kutselised päästjad, vabatahtlikud saavad osutada tulekustutusteenust praegusel hetkel.»
Teine küsimus on Vallimäe sõnul see, milline on õiglane hind mingi töö eest.
«Võtame kasvõi lastele liuväljaku tegemise, et lapsed ei peaks järvejääle seda tegema. Kui vabatahtlikud rajavad sellise väljaku, vaevalt et nad selle eest võiks küsida nö turupõhist hinda,» tõi ta näiteks. «Riigil ei ole kunagi mõistlik kõiki teenuseid ise pakkuda ja kui kusagil on erafirmal mõistlik mingit teenust pakkuda, kui see oleks riigi teenusest parem ja kiirem, siis seda ka pakutaks.»
Veel kritiseeris Tammepuu, et riiklikus päästes tehtavat palju «tasuta» töid, mille eest oleks kohane süüdlastele arve esitada.
Tammepuu hinnangul peaks olema üldkehtiv printsiip – kahju tekitaja tasub ka kulud. Näiteks autode sikutamine kraavist elik lennuki tõmbamine järvejäält, igasugu õliloigukeste koristamine, lõputu tulekahjusignalisatsiooni valehäirete kontrollimine ja lõpuks ka kuritahtlikult põhjustatud tulekahjude kustutamine jne – nende eest võiks esitada süüdlasele arve.
Vallimäe vastas, et päästeamet lähtub päästeseadusest, mis sätestab, et päästesündmusel tuleb rakendada tegevusi, mis on vältimatud ja edasilükkamatud.
«Kui auto on teinud avarii ja kraavis, siis praegu käitutakse lähtuvalt sellest, kas inimeste elu või vara päästmiseks või keskkonnakahju ärahoidmiseks on vältimatu auto välja tõmmata või saab seda teha tunni või päeva pärast omanik ise,» rääkis Vallimäe.