Sakslanna Ute Wohlrab (51) armus Eestisse teismelisena. Üle veerandsajandi on ta Lõuna-Eestis ka elanud ning üritanud Hargo talus hoida alles Tori hobuste tõugu. Paari nädala pärast saab kõik suure pauguga läbi: kanad ja hobused on juba müüdud, kassid jaotatakse laiali, koer Moritzine saadetakse Soome. Ute kolib Saksamaale ja on õnnelik, et minema saab.
Tellijale
«Eesti rahvas koosneb ainult ekstreemsetest individualistidest! Rohkem individualistlikku rahvast on raske ette kujutadagi!» (41)
«1987. aastal tuli Saksamaale üks noortevahetuse grupp Nõukaliidust ja kuna mina õppisin koolis vene keelt, pandi mind nendega kontakti. Arvati ju, et tulevad venelased. Aga tuli välja, et nad on hoopis eestlased ja et Eesti on üks Nõukaliidu osariik.
Aasta hiljem olin ma Eestis ise esimest korda, ja kuidas mulle siin meelis: kõik need väiksed talud ja omatehtud kurgid! See, et meil varsti Berliini müür langes, oli jumala tore, aga kui Saksamaal õhtustest uudistest teatati, et Eesti sai iseseisvaks, siis ma tõesti nutsin. Ma olin n i i õnnelik!»