JUUBEL ⟩ Puhas Toomik

Videokunstnik, maalija ja filmitegija Jaan Toomik. Foto: Sander Ilvest

Puhtusega on erinevatel kunstnikel lood erinevad. Venemaal juudi perekonnas kasvanud ja Pariisis prantsuse maalikunstnikuks saanud Chaïm Soutine piinles kord kohutavate kõrvavalude käes ja otsustas lõpuks kõrvaarsti poole pöörduda. Doktor ei leidnud kõrvadel muud häda olevat, kui et terve perekond lutikaid oli endale tema kuulmekäiku pesa teinud. Kui Soutine kolleegi ateljees ööbis, ehitas viimane põrandale tema ümber savist renni ja valas sinna petrooleumi, et kõikvõimalikud satikad ateljeed mööda laiali ei jookseks.

Puhtaks saada, puhtamaks saada ja sellest teada anda võib erineval viisil. Jaan Toomik deklareeris juba 1989. aastal: «Minu munn on puhas.» Minu oma on ka puhas, aga keda see huvitab... Toomik kõndis 1989. aastal Prahas Vltava jõge ületaval Karli sillal, kaelas sellise selge tekstiga lihtne papist plakat. Nõukogude aeg oli läbi saamas, tundlikuma haistmisega võimupersoonid, nende eeskujul ka reavõitlejad võtsid kraanikausi ääres järjekorda ja pesid oma ripakil riistu, et uue aja saabumisel uue elu viljastamiseks valmis olla. Ja aastaid hiljem riputab Kadi Estland oma arvutis hoopis teises kohas tehtud fotole, teisele isikule sama teksti pudipõllepildiga kaela. Toomiku puhtusekuulutus ei ole aegunud, see loob ennast uues ajas, uutes seostes uuesti ja jääbki looma.