/nginx/o/2021/09/30/14106567t1hc21c.jpg)
Möödunud aastal võtsid sadade teiste seas endalt elu kümme last. Kuigi vaimse tervise murede tähtsuses hakatakse sammhaaval aru saama, tegeletakse praegu aastakümnete tegemata tööga, mille pandeemia on eriti teravalt välja toonud.
24-aastane Teele (nimi muudetud – toim) hakkas oma vaimse tervise probleeme teadvustama 19-aastasena, kui tal tekkisid seletamatult suured nutuhood, samuti paanikahood. Neiu oli äsja lõpetanud keskkooli ning ülikoolis vaatasid talle vastu uus elukorraldus ja uued inimesed – keskkond ta ümber oli muutunud ja ta ei suutnud sellega sammu pidada.
«Ma arvan, et see oli ka üks põhjusi, miks mul probleemid tekkisid ja ma väga tihti ennast õhtuti magama nutsin. Sinna sekka veel kodused probleemid ja halb läbisaamine lähedastega. Teiseks tekkisid mul identiteediprobleemid, mis kestavad siiani,» tunnistas Teele.
Oma kannatusi leevendada püüdes on Teele kõige rohkem tundnud puudust äratundmisest. «Mõistan, et kõigil on omad mured ja probleemid, aga kui ma olen kellegagi oma probleemi jaganud, siis on tihtilugu tunne, et rääkisin seda kõike asjata ja ma tegelikult ei saa temalt seda abi, mida mul päriselt vaja oleks. Saad ennast tühjaks rääkida, aga see on põhimõtteliselt ka kõik,» kõneles ta. «Sellises olukorras peaks pöörduma inimese poole, kes näeb probleemi taga rohkemat.»
Häbimärgistamine ei ole ka laiemalt ühiskonnas kadunud.
MTÜ Peaasi tegevjuht Anna-Kaisa Oidermaa
Vaimse tervise edendamisele pühendatud MTÜ Peaasi tegevjuht Anna-Kaisa Oidermaa sõnas, et tal on hea meel, et vaimse tervise väärtuses ei pea inimesi enam veenma. Küll aga ei ole häbi ja hirm, mis sellega kaasas käib, kuskile kadunud. Kuid valehäbi teeb inimese haigemaks, kuna kannatusi tuleb varjata ja selleks kulub palju vaimset ressurssi. «Paraku pean ütlema, et häbimärgistamine ei ole ka laiemalt ühiskonnas kadunud – ei sotsiaalsüsteemist ega ka meditsiinisüsteemist,» möönis Oidermaa. Ka Teele tunneb, et kuigi teatakse, et vaimsed probleemid eksisteerivad, ei ole need Eestis justkui tõsiselt võetavad.
Teele on helistanud ööpäevaringsele nõustamistelefonile, mille ta internetist leidis. Paraku ei saanud ta sealt kuigi palju abi – talle tundus, et nõustajal suurt huvi ega tahtmist teda aidata ei ole. «Ma ei imesta ka, kell oli kuskil kaks öösel...» meenutas neiu. Psühholoogi juurde minek on tal enda sõnul jäänud kõhkluste, kuid ka raha taha, sest need teenused ei ole kõige odavamad. Küll aga annab lohutust teadmine, et samasuguseid muresid on ka teistel.
Tõsi, Teele ei ole kaugeltki ainus, kes vaimsete probleemide küüsis vaevleb. Maailma terviseorganisatsiooni uuringu andmetel võttis Eestis eelmisel aastal endalt elu 212 inimest, kuid enesetapukatseid tehakse mitu korda sagedamini – paljud neist lihtsalt statistikasse ei jõua. Enim on suitsiidikatseid just 15–19-aastaste hulgas.
/nginx/o/2021/09/30/14106578t1h1b87.png)
Praegune trend näitab, et psüühikahäired avalduvad üha nooremas eas. Eesti Vaimse Tervise ja Heaolu Koalitsiooni (VATEK) juhataja Ott Oja nentis, et uuringu järgi on 15-aastaste laste seas igal kolmandal poisil ja igal teisel tüdrukul olulised depressiooni sümptomid. Samas vanusegrupis on aga iga kaheksas poiss ja iga neljas tüdruk viimase aasta jooksul tõsiselt ka suitsiidile mõelnud.
«Kahjuks on endiselt võrdlemisi levinud arvamus, et enesevigastamine on viis tähelepanu otsimiseks. Peaks olema selge, et terve inimene terves keskkonnas ei pea ennast lõikuma, et tähelepanu saada,» sõnas Oja. «Vaimse tervise kriis kasvab ja koroonakriis on seda võimendanud.»
/nginx/o/2021/09/30/14106583t1h3af1.png)
«Koroonakriisis näeme aastaid tegemata ennetustöö tulemusi, kuna lastel puudusid oskused, et kohaneda uue nõudliku keskkonnaga.» Oja sõnul on teada ka, et vaimsete probleemide ennetamine hoiab ära muud riskikäitumist, nagu näiteks alkoholi- ja uimastitarbimist, vägivalda ja kriminaalset käitumist. «Ennetus on ühiskonna jaoks tulus investeering, mis lisaks elude säästmisele hoiab kokku ka raha tervishoius, sotsiaalvaldkonnas, justiitssüsteemis ja sisekaitses. Oleme aga riigina kahjuks jätnud aastakümneid ennetustöösse investeerimata,» on Oja kriitiline.
Ka laste vaimse tervise keskuse juht Anne Kleinberg rääkis, et lapsed tulid kriisist välja suurima valuga, kuna nende elukogemus pole ümbritsevaga hakkama saamiseks piisav. Eakad on elus õppida saanud. «Kui algab kool, lähevad laste tervisenäitajad psüühilises mõttes kehvaks. Suvel on kõik hästi, ja siis algab peale,» nentis ta, täpsustades, et kolm esimest nädalat koolis on justkui mesinädalad, kuid kuni jõuludeni lähevad mured aina suuremaks.
Praegu on meil osakonnad reaalselt täis, ajavad üle...
laste vaimse tervise keskuse juht Anne Kleinberg
Praegu süüakse kahekümne aasta tegemata töö suppi Kleinbergi sõnul just suitsiidikatsete kaudu – varasematel aastatel toodi suitsiidikatse teinud lapsi haiglasse kogu aasta peale umbes 30. Tänavu sai see arv täis juba kahe esimese kuuga. «Maiks oli pilt päris kurb ja see ei ole praegu paremaks läinud. Kool hakkas peale, suvi on läbi. Praegu on meil osakonnad reaalselt täis, ajavad üle...»
Mure on ka abivajajate abistajatel, kes on pandeemia ajal enneolematu surve all olnud. Lastehaigla psühhiaatrid töötavad praegu kahekordse koormusega, mistõttu ei ole neil aega vastu võtta inimesi, kel on vaja näiteks puudetunnistust uuendada või mõnda tõendit.
«Arstidel ei tohiks olla ühtegi ülearust mittearstlikku tegevust. See tuleb meie õlgadelt ära võtta, sest me seisame reaalajas selle eest, et lapsed, kes tahavad ära surra, või täiskasvanud, kes ei taha enam elada või tahaksid oma tervisega midagi ette võtta, tahaksid tõsiselt meie juures abi saada – meil tõesti on kogu seda ressurssi nendele vaja,» ütles Kleinberg.
Probleem ei ole tema sõnul siiski üleöö tekkinud, riskinoorukid on kogu aeg olemas olnud, kuid ühiskond ei olevat nende laste ja perede suhtes kuigi abivalmis. «Kriis tõi lihtsalt selle välja, mille me oleme vaikselt maha maganud.»
/nginx/o/2021/09/30/14106570t1h0631.jpg)
Rakendusuuringute keskuse Centar tehtud uuring raviresistentse (ravile raskesti alluva) ja kõrge suitsiidiriskiga depressiooni levimusest ning majandusmõjust näitas, et lisaks inimeludele ja inimlikule kannatusele kaasnevad depressiooniga ka märkimisväärsed kulud riigile ja ühiskonnale laiemalt.
Kuigi depressiooni esmadiagnooside arv on 2009. aastaga võrreldes languses, on nooremas vanuserühmas – 18–24-aastaste seas – diagnooside arv uuringu järgi kasvama hakanud. «See, et üsna suurel hulgal patsientidest diagnoositakse juba esmasena mõõdukas ja raske depressioon, teeb muret. Õigeaegse asjatundliku ravi kättesaadavus just neil juhtudel on eriti oluline häire süvenemise ärahoidmisel ja suitsiidse käitumise vältimisel,» ütles uuringut konsulteerinud PERHi psühhiaatriakliiniku juht Ülle Võhma.
Enim on suitsiidikatseid just 15–19-aastaste hulgas.
Just inimeste vaimne tervis on see, mille kaudu riik toimivana hoida. «Kui on halb tuju, tervis läheb käest ära või jood, ei tekita sa tulu,» selgitas Kleinberg. Ka Oidermaa sõnul ei ole vaimse tervise väärtus üksnes kannatustes, vaid ka rahas mõõdetav.
«Inimlikule tragöödiale on mõistagi keeruline rahalist mõõdet anda. Ent kui 2019. aastal tegi suitsiidi 49 depressioonidiagnoosiga patsienti, siis rahvusvaheliste statistilise elu hinna arvutamise metoodikate põhjal tuleks kahju elamata jäänud eluaastatest – mis hõlmab nii majanduslikku kahju kui ka kaotatud heaolu – mõõta kümnetes miljonites eurodes,» nentis uuringu teinud Centari vanemanalüütik Sten Anspal.
Uuring kinnitab, et õigeaegse sekkumiseta ja haiguse süvenedes kasvavad kulud riigile mitu korda. «Seega on inimlikkuse, aga ka otseselt riigi huvides, et me suudaksime depressiooni all kannatavatele inimestele pakkuda õigel ajal vajalikku abi,» rõhutas Võhma.
:format(webp)/nginx/o/2021/03/11/13674607t1h12bf.jpg)
VATEKi juhataja Ott Oja sõnul peavad ennetus ja varajane sekkumine toimuma kohalikul tasandil. «Kahjuks on aga piirkondlikud võimekused väga erinevad ja abi kättesaadavus sõltub mõnevõrra sellest, kuskohas elada. Seetõttu on oluline kohalikele omavalitsustele luua ühtsed standardid vaimse tervise probleemide ennetamiseks ja tugiteenusteks, tagada neile ressursid nende eesmärkide saavutamiseks.»
Eesti häda on ka vaimse tervise spetsialistide puudus. Näiteks vajaksime kaks korda rohkem kliinilisi psühholooge ja vaimse tervise õdesid. Koolipsühholoogid on Oja andmetel olemas vähem kui pooltes koolides ja enamikus neist ei ole see psühholoog kutsega.
Et inimene oma murede korral kiiresti abi saaks ja et viimane lahendus ei oleks fataalne, on oluline teada ka seda, et psühholoog ja psühhiaater ei ole murede korral ainsad lahendused. «Noored saavad tulla peaasjade keskusesse lühinõustamisele, see on küllalt kättesaadav. Olemas on ka perearstid, kelle poole pöörduda, neist võib ka abi olla. Need on esimesed sammud,» sõnas Oidermaa.
Kuna tihti pöördutakse esimesena siiski lähedaste poole, on Oidermaa sõnul vaja õppida, kuidas anda vaimse tervise esmaabi, mis on sama tähtis kui füüsilise esmaabi andmine.
Lasteabi: tel 116 111 (24 h) või lasteabi.ee
Vaimse tervise nõustamise tugiliin: tel 660 4500
Ohvriabi: tel 116 006 (24 h)
Eluliin: iga päev kl 19–07 tel 6558 088
Hingehoid: tel 116 123 (24 h) Psühhiaatriakliiniku valvetuba Tallinnas: 617 2650 (24 h)
Abi saab ka veebilehtedelt:
• https://peaasi.ee/
• https://tarkvanem.ee/
• lahendus.net
• https://www.palunabi.ee/
• http://enesetunne.ee/
/nginx/o/2023/12/21/15794379t1h1ff8.jpg)
