KULTUURI KODA ⟩ Kuidas mõista rohepööret mahedalt?

«Kultuuri koja» neljas saade küsib: Kuidas mõista mahedust ning kuidas mõista rohepööret mahedalt? Kas inimene saab samamoodi edasi looduse kuritarvitamise arvelt elada? Kuidas kindlustada harmooniline kooselu loodusega?

Rohepöördest mahekultuurselt arutlevad Eesti Kultuuri Koja auliige, geoloog Rein Einasto, Eesti Kultuuri Koja liige, arhitekt Martti Preem ja geograaf, klimatoloog, poliitik Andres Tarand.

Eesti Kultuuri Koda kutsub kuulama kultuuritippude arutelutundi «Kultuuri koda». Fookuses on laia kandepinnaga päevakajalised teemad. Sõnastame probleeme ja otsime uudseid lahendusi, inspireerides kuulajaid kaasa mõtlema. Stuudios räägivad igal korral eri valdkondade esindajaid.

Klimatoloog Andres Tarand, geoloog Rein Einasto, arhitekt Martti Preem Kuku stuudios. Foto: Eero Vabamägi

Einasto selgitas, et üheks kaasaja maailma raskeimaks probleemide puntraks on inimese ja looduse vahekord. Inimene on paljudel aladel ületanud looduse taluvuse piirid. Ta küsis, et kuidas võiks kogu senist kultuuritunnetust rakendades jõuda rohepöörde tegeliku rakenduseni. Einasto tõi välja, et Eestis juba mitukümmend aastat kasutatud mõistet «mahe» – alguses küll toidu- ja põllu puhtuse mastaabis. Järjest enam on aga mõtteid, et «mahekultuuri» mõiste võiks sobida looduse ja kultuuri ühendamiseks.

Tulevikku kujundavad mõttemaastikud peaksid olemuslikult olema nii mahe-kultuursed kui ka mahe-rahvuslikud. Inimliigina ellujäämiseks ja meie väikeses Eestis oma rahvuse, keele, kultuuri ja eripärase loodusega paigavaimus läbi aegade elamiseks on rohepööre – inimtegevuse kooskõlastamine loodusega, inimese ja looduse harmoonilise ühiselu kindlustamine, looduse lühinägeliku egokeskse kuritarvitamise lõpetamine hädavajalik. Rõhutagem: ökosotsiaalse ökosüsteemsuseni ühiskonnas, mahekultuurse ja maherahvusliku mõtte- ja eluviisini jõudmine on möödapääsmatu. Ja seda kõikides eluvaldkondades.

Eesti loodusteadlased on püüdnud MAHE-mõistet meie rahvuskeele ja vaimu eripära arvestades ökokesksusest ja rohelisest avaramas ja pehmemas, loodust ja kultuuri ühendavas tähenduses sõnastada ja käsitleda. Jakob von Uexküll on loengul «Eesti tee rohelisse tulevikku». 6.09 1994. aastal TÜ aulas öelnud: «Tähtis küsimus on ikka veel vastuseta: kuidas leiaks Eesti oma tee MAHEDASSE, «rohelisse» tulevikku, sellise elustiili juurde, mis ei ohustaks tulevaste põlvkondade elu kvaliteeti? Tegelikult polegi meie jaoks muud võimalust kui roheline tulevik... Me teame, et suudame uuesti avastada seda, mis on püha.»

Kalevi Kull kirjutab: «Loodus ja kultuur ei ole kaks eraldi asja, selle ühendmõiste tarvis oleks oma sõnagi vaja. Ökoloogiline haritus tähendab PAIGA tundmist, roheline ajalugu – paiga ajalugu. Igaüks on osaline oma paiga loos. Paigarahva sõnum on päris poeesia... Mõistlik on elada viisil, mis seda elamisviisi ennast ei hävita. Olla nii, et saaksime nõnda omas ökosüsteemis aina olla. See on ju tasakaalu määratlus. Sellest alusarusaamast võivad tuletuda kõik muud põhimõtted, mida ühtekokku roheliseks [ja mahedaks – R.E.] nimetada.» (Paigarahva sõnum, 2003; Roheline olla, 2006).

Leonard Koort mõtestab (pisut lühendatult): Mahekultuursus on terviklik loodus-eetiline taju- ja tunnetuspilt looduse ja inimese võimalikust tasakaalukast ja kestlikust kooselust, -toimes; paikkondlik, perekondlik, säästlik, esivanemate pärandkombeid ja väärtusi järgiv emakeelne elu-, ettevõtlus- ja juhtimisviis; soome-ugri tuhandete-aastane loodustsivilisatsioon ja teaduslikult põhjendatud jätkusuutlikuse tagaja; ainuke lahendus eesti kultuuri- ja eluruumi kestlikkusele, kogu ökosfääri keskkonnaprobleemidele.

Rõhutagem: Mahekultuurne eluviis tähendab eelkõige puhtust. Puhtust mitte üksnes looduse, põllu ja toidu puhtust, selle saastamise vältimist, vaid kõigepealt vaimset puhtust, puhast vaimset keskkonda; enesepiirangut võtta looduselt nii vähe kui võimalik, ainult niipalju, kui hädavajalik; eristumist vastandumata, nii looduses kui ühiskonnas; paikkondlikku omailma; kiirustamist aeglaselt (tark ei torma).

Rein Einasto

Rein Einasto.

Eero Vabamägi

«Kui vaim on puhas, siis kõik muu reostus jääb ka ära,» ütles Einasto saates.

Andres Tarand tõi välja, et seni on Eesti kultuuri eelduseks olnud rahva loodussõbralikkus. Eesti ei pruugi olla võimeline maailma ära parandama, aga ise õigesti või paremini käituda on küll võimalik.

ÜRO egiidi all valitsustevaheline kliimamuutuste paneeli poolt kogutud andmed näitavad, et kliimamuutuste leevendamist tuleb kiirendada terves maailmas ning süsihappegaasi netokogused peaksid 2050. aastaks jõudma nulli.

«Kui me ei suuda inimkonna panust atmosfääri vähendada, siis võib karta ootamatut täispööret, kus asjad arenevad sinna, kuhu me pole osanud nähagi,» sõnas Tarand. «See oht on olemas, kuna tasakaal, mida on hoidnud maakeral pääle troopika soojuse ka suured pooluste alad – Antarktika, Arktika – nende jääd on sulanud juba silmaga nähtavalt. See tasakaal võib minna käest ära ja see avaldub paljudes mittesoovitavates nähtustes.»

Martti Preem märkis, et inimesed on ühelt poolt mugavad ja teised poolt ahned. Mugavusest ja ahnusest tegutsemine aga purustab suure mõtte «mõtle globaalselt ja tegutse lokaalselt».

Tema sõnul on probleem selles, et inimkonna arvukuse kasvu piirid on ammu ületatud. Hiina proovis Mao Zedongi ajal ühelapsepoliitika abil rahvaarvu kasvu piirata, aga nüüd on sellest loobutud, sest rahvaarv hakkas vähenema. Vähenema hakkas see aga märksa kõrgemalt tasemelt kui 1970. aastatel.

Martti Preem.

Eero Vabamägi

Preem kahetses, et paljud poliitikud arvavad, et nende eluajal probleemid kätte ei jõua. «Kasvu piirid on ületatud – 50 aastat on möödas sellest hoiatusest. Ei ole veel kätte jõudnud! Ei ole tunnetatud seda, et tegelikult on. Nüüd on järgmised 30 aastat veel. Ma olen selleks ajaks surnud, mõtleb see tegelane. Küll läheb kuidagi üle!» kirjeldas Preem.

Oma osaga mõjutab kultuurilist arusaama mõtlemine, mille järgi kõike tarbitakse. Preem arutles, et küsimus on selleks, kas kultuuri tarbitakse mõtestatult või füsioloogilis-füüsiliselt. «Mida rohkem on inimene lihtsalt tarbija ja tal on tunnetuslik-mõistuslik sfäär välja lülitatud, seda lihtsam on nendega manipuleerida ja saavutada võimu eesmärke. Keegi ei defineeri, milleks võim hea on. Võim on võimu enda pärast või teatava grupi rikastumise pärast. See kõik on mõnes mõttes väga lootusetu.»

Einasto viitas akadeemik Gustav Naanile, kes tõi esile, et bürokraatia huvides on võimalikult palju salastada. «Mida rohkem salastada, seda kergem on valitseda,» võttis Einasto kokku.

Preem sõnas, et bürokraat on paandunud protsedurist. «Talle on tähtis protseduur, mitte tulemus. Muudkui teeme, koostame jälle komisjone, koosolekuid, kirjutame deklaratsioone, aga mis on tulemus?»

Tema hinnangul iseloomustab sama suhtumine ka Euroopa Komisjoni veetavat rohepööret, kus on fikseeritud protsessid. Aga kui vaadata, mida näiteks tähendas Saksamaal tuumajaamade kinnipanek, siis see on lihtsalt süsihappegaasi jälje viimine Euroopa asemel Siberisse. «Deklaratsioonid on õiged, aga tegevused on ikkagi kitsalt omakasulised,» kritiseeris ta.

Andres Tarand.

Eero Vabamägi

Tarand võrdles, et 19. sajandi alguses, kui tööstusrevolutsioon oli juba käima läinud, oli Eestis 20 tormi aastas. Nüüd on neid 33.

Ta tõi välja, et ükski kodanikuorganisatsioon ei saa teha nii kaalukaid otsuseid kui Riigikogu. Toompead vaadates on aga õige kurb perspektiiv, sest eile võeti vastu seadusemuudatus puidu põletamise suurendamiseks Narva elektritootmisjaamades.

Tarand märkis, et kui üle Eesti metsa kokkutoomine Narva on ökonoomiline, siis tema ei oska enam midagi öelda. «Veopiir, kust hagusid tasus vedada, oli 30 kilomeetrit raadiuses. Alutagusest võiks seda teha, aga mitte üle Eesti. See on ikka nii mõeldud, et Pärnu ümbert läheb Pärnu kateldesse,» ütles ta.

Tema hinnangul tuleb mõjutada Riigikogu hakkepuidu üle Eesti kokku vedamist seisma panema.

Einasto sõnul oli varasemalt talukultuur tasakaalus, aga nüüd on suurtootmine kaasa toonud kiire kasu nimel tehtavad otsused, mis on pikkade tagajärgedega. Näiteks intensiivpõllumajandus on viinud tolmlejate vähenemisega, aga tolmlemise ärajäämine seab saagikuse ohtu, sest seemnemajandus üksi olukorda ei lahenda.

Ta pööras pilgu tulevikku. «Häid ideid on välja käidud terve rida, aga ometi nad ei ole ellu viidud. Nüüd võiksime loota, et kuna rahvusvaheline surve Brüsselist on ikkagi mitmekordistunud, siis murdekoht võiks olla üsna ligidal, kus jõuame tasamajanduseni. Ei olegi enam väga majanduskasvu vaja, sest kasv väga sageli teenib ainult liigkasumit,» ütles ta.

Tema sõnul liigub tootmine ja tarbimine aina enam monopolismi suunas, mis toob kaasa ühetaolisuse. Samal ajal tuleks väärtustada kultuuris nagu ka looduses mitmetaolisust. «Mitmepalgelisus on igasuguse püsiva arengu eeldus,» rõhutas Einasto.

Inimese ja looduse ühtekuuluvuse on süvatähenduslikult sõnastanud Raplamaa Jalase küla kaitseala vaimne ema Aino Valgma (1997): «Paik, kus eestlase juured kõige sügavamalt maasse kinnitunud ning seal hargnenud juurekaval eesti rahvaks võrsunud, on külamaastik.

See ühendab üheks kindlaks kodupaigaks inimesed, kodutalud, õued, külatänavad, õuepuud ja metsasalud, kaevud, allikad, karjakoplid, põllud, heinamaad, metsad, sood ja rabad.

Taoline ainulaadne ühendus inimese ja teda ümbritseva looduse vahel on kujunenud paikse põlluharija aastatuhandeid kestnud kooselust oma ümbrusega. Meie tänanegi side kodukohaga toimib tänu eestlaste pärimuslikule elulaadile, kus kodu mõiste hõlmab eluaseme koos seda ümbritseva loodusega. Külainimesele pole loodus üksnes tööpõld ja leivaandja, vaid ka tema elurõõmu, -jõu, tundeelu, eneseteostuse, ilumeele ning tervise allikas».

Sellisest kodupaiga seostamisest kodu ümbrusega on kujunenud meie omamaises koolikäsitluses üks isiksuseks kasva(ta)mise põhiõppeaine, kodulugu.

Rein Einasto