ELU KOOS KUNSTIGA ⟩ Krõõt Juurak: «Mul ei ole (kunsti)töid – olen ise töö»

Krõõt Juurak Stroomi rannas. Foto: Andres Haabu

Krõõt Juurakut vaid ühe lihtlausega kirjeldada on võimatu. Kõige laiemalt võiks öelda, et ta on ka koreograafi ja tantsija ametit pidanud visuaalkunstnik, kuid mida aeg edasi, seda vähem on ta soovinud tõmmata selgepiirilisi kastikesi nende tegevuste ümber. Pigem on kunst eluks ja elu kunstiks sulandunud.

Tema elu koos kunstiga ei ole esemeline, pigem vastupidi, meie vestluses ei jõua ta kordagi konkreetsete teoste esiletoomiseni või mingite materiaalsete artefaktideni. Juurakut huvitavad struktuurid ja elu kui kunst ning kunst kui töö.

Kohtusime Krõõdaga Stroomi ranna kandis, kui ta oli nädalaks Tallinnas, et siit edasi minna Balti Triennaalile Vilniuses koos oma lapse Alberti ja briti kunstniku Alex Baileyga, et teha Leedus performance’it ja sealt edasi naasta oma kodulinna Viini, kus ta viimased aastakümned elanud on. Kui üldse tahta meediumitest rääkida, siis visuaal- ja etenduskunstid ongi Krõõt Juuraku peamine pärusmaa. Ta on laval olnud mitmesugustes rollides – näiteks kaasesinejana Chicks on Speedi kontsertidel, kuid ka koreograafi, esineja, kunstniku ja nüüd hiljuti ka püstijalakoomikuna.

«Kunstniku lapsena kasvades proovisin luua oma raja. Mind hakkas huvitama tants, eriti just moderntants. Samas kui tants ära tüütas, pöördusin tagasi kujutava kunsti juurde, kuid seda just performance- või live act-formaadis, sest ma väldin dokumenteeritavust ja müüdavust.» Krõõt mõtleb korra ja jätkab: «Võib-olla see on lihtsalt see, et ma ei ole siiamaani suutnud otsustada eri meediumite vahel – maal, joonistamine, keraamika jne. Mille põhjal ma peaks selle valiku tegema? Ma hakkan alles praegu, rohkem kui 20 aastat hiljem aru saama, mis ma tegelikult teen, et ma olen oma töö üles seadnud mittevalikutele. Ma olen kogu aeg ei öelnud, ma ei taha mingit meediumit, ma ei taha tegelikult üldse tööd teha, ma ei taha, ei taha, ei taha, ei taha! Aga sellegipoolest on mul selja taga aastaid kunstipraktikat, kus üks projekt teiseks üle kasvab, ja nüüdseks ma enam ei saagi aru, kust läheb piir elu ja kunsti ja elu ja töö vahel.»