Salakoht. Itaalia saapasäärel asub müstiline kant, kus Itaalia köögist lugu ei peeta ja itaalia keelt ei räägita. Kuid loodus on seal kauneim, mida kümne aasta matkadel olen näinud! Mitmel pool võib näha lummavat vaatepilti – maanteed, mis lihtsalt lõppeb ühes oruga. Kes ronida ei taha, see edasi ei saagi.

Oleme äsja lõpetanud tuhat meetrit järsku ja rasket ronimist ning tunnen, et olen ühe suure vahukoorekuhjaga struudli ja klaasi Proseccot auga välja teeninud. Kui ma oma reipa soovi mägimajakese leti taga klaase puhastavale baarmenile teatavaks teen, saadab ta mulle vastu maailma kõige mõttelagedama naeratuse. Ei ütle midagi, ei musta ega valget.

Hetkeks olen rabatud – oma hea itaalia keele oskusega olen end siin maal matkates alati väga enesekindlalt tundnud. Lõpuks taipan proovida prantsuse keeles. Mehe sõnavulin pääseb valla otsekui tammi tagant. Säh sulle Itaaliat!

Meie eufooria matka esimesel päeval ulatab pilvedest kõrgemale ja mis seal salata, eks mõnevõrra lisavad reipale sammule hoogu ka Crémant’st saadud mullid. Igal juhul leiame end peagi rajalt, kus me GPSi arvates sugugi mitte ei peaks olema. Kaardirakendus näitab, et tuleks kulgeda tubli paarsada meetrit kõrgemal pool.

«No mis seal ikka – kui rada kadunud, tuleb ta üles otsida,» otsustame muretult ja kappame kitse kombel künkast üles. Juba mõne sammuga on selge, et see kurivaim on järsk mäekülg täis lahtisi kive. Siksakitame paraja hasardiga, kuid rajast pole kippu ega kõppu. Mägi muutub juba seinaks, ohtlik hakkab.

Kommentaarid
Copy