Hirm, häbi ja tellised mantlitaskus – seks sotsiaalmeedias

• Miks seks on sotsiaalmeediapattude hierarhias hullem kui vale, vaen ja vihakõne?
• Keelatud pildid - miks on nende hulgas kukleid, liivaluiteid ja kästiööd?
• Miks surutakse peale võltsi platsik-seksikust, mis enamiku meist õnnetuks teeb?
• Ebaloomulikud mutanthirmud ja nende kohutav mõju

Loomulikult ma teen seda! Jäädvustan endast alastipilte ja jagan neid teistega. Mu telefonist leiab kindlasti nii minu tissid kui tagumiku, muudki huvitavat. Olen ma selle pärast moraalselt laostunud lits? 

Raamatu «Seks ja sotsiaalmeedia» üks autoritest, Tallinna Ülikooli osaluskultuuri professor Katrin Tiidenberg leiab suisa vastupidi. Tema sõnul aitab see teguviis oma keha tagasi võita ja elus toime tulla. Seks sotsiaalmeedias on lausa teraapilise mõjuga ning häbi paksu vatiteki varjus harrastab seda pea sama palju inimesi meie keskel kui neid, kes tavalist seksi loomulikuks peavad.

Seks sotsiaalmeedias seostub väga suure hirmu ja häbiga. Kõige hirmsamat kolli näevad need, kellel puudub isiklik kogemus. Teie valgustate need hirmupusad halastamatult läbi. Kust selline julgus?

See siis ongi ehk minu töö laiem sotsiaalne väärtus. Ei saa eeldada, et inimestel on kõigega isiklik kogemus, aga kui inimene ise ei ole kogenud, siis kogu arvamus pärineb teisesest infost ja teiseses infos jääb sageli kõlama hirmutav. Nii töötab tähelepanu ja internet ja sotsiaalpsühholoogia.

Ega ma ei ütlegi, et internetis ei ole mingeid ohtusid ega riske.

Kui räägime sotsiaalmeediast kui tähelepanumajandusest, siis väärtust omistatakse sellele, mis suudab tähelepanu püüda. Sellise sisu kohta kasutatakse sõna «kleepuv» ja sisu muudavad kleepuvaks tunded. Need on head tunded nagu rõõm ja lõbustatus, kuid halvad tunded on samuti äärmiselt kleepuvad. Hirm, viha, tülgastus.

Ja kuna seks on kultuurilooliselt tundlik teema, lähevad seal hästi kiiresti suusad risti. On mingid tabud, normid ja häbid, mis tulevad ajaloost. Teisalt on uuemad internetiga seotud hirmud. Ja kui need kaks asja kokku panna, võib sündida uus perversne mutanthirm – see on hästi tüüpiline. Hakkad rääkima paljastest piltidest ja kolme lausega jõutakse kuidagi seksikuritegevuse, inimkaubanduse ja pedofiiliani.

Katrin Tiidenberg ei karda asju otse välja öelda – süsteemi iseloomustab see, et osad inimesed peavad kinni maksma teiste inimeste stabiilsuse ja korra illusiooni. Ja see tšekk tuleb alati pigem teatud gruppidele – naistele, noortele, vähemustele. FOTO: Foto: Tairo Lutter

Aga kui julgusest rääkida, siis tegelikult hakkasin uurima identiteeti – kas ja kuidas see, mida me internetis teeme, vormib meie minapilti ja suhteid? Varasematest uuringutest teame, et grupid ja situatsioonid, kus sa saad rääkida asju, mida sa mujal rääkida ei saa, mõjutavad minapilti ja identiteeti rohkem. Seks internetis oli sel hetkel lihtsalt mõistlik fenomen, mida uurida.

Aga see osutus niivõrd huvitavaks, et mässis mind täiesti endasse! Ja mingi hetk sain aru, et olen käinud nagu kass ümber palava pudru – olen kirjutanud identiteedist, lubavustest, sotsiaalmeediast, aga see, mida inimesed on seal teinud, oli koguaeg kõrvale jäänud. Otsustasin, et aeg on seksiteema ka ära kirjutada.

Ebaloogilised mutanthirmud tunduvad üldse olevat praeguse aja märk.

Kogu seda teemat kirjeldab mõiste moraalipaanika. Enamasti kerkib moraalipaanika esile siis, kui ühiskonnas on grupid, kellele tundub, et tasakaal on kadunud ja inimeste baasturvatunne on õõnes. Hästi tüüpiline on see, et tekivad mitte just päris välja mõeldud, aga tohutult ülepaisutatud sotsiaalsed probleemid, millele pakutakse tohutult lihtsustatud lahendusi. Need pole kunagi faktitäpsed, kuid võivad sellest hoolimata tekitada turvatunnet. Enamasti pakutakse ülepaisutatud probleemide lahenduseks mingit laadi keelamist.

Lisaks on moraalipaanikatele omane, et eri probleemide põhjused ja lahendused sulatatakse kokku nagu puder ja kapsad. Kas põhiprobleem on selles, et liiga noored inimesed kasutavad üleliia sotsiaalmeediat? Või selles, et inimesed jagavad endast paljaid pilte? Või on asi hoopis selles, et pahad inimesed lekitavad privaatseid pilte ahistamise eesmärgil? Need on täiesti erinevad probleemid, aga sotsiaalmeediavestlustes sulavad sageli üheks.

Toon ühe näite, kus juba terminoloogias on vahe – «revenge porn» («kättemaksuporno» – seksuaalse sisuga piltide või videote levitamine ilma inimese nõusolekuta) ja «image-based sexual abuse» («pildipõhine seksuaalne ahistamine» – seksuaalse sisuga piltide tegemine ja/või levitamine ilma inimese nõusolekuta). Esimene mõiste keskendub pahategija motiividele ning mõistab sisu hukka, kvalifitseerides selle pornoks, mida see enamasti ei ole. Pildiline seksuaalne ahistamine​ aga keskendub tegevuse mitteaktsepteeritavusele – ahistamisele. Et seda selgitada, tulebki kirjutada raamatuid, mis on ligipääsetavad igaühele, mitte ainult teistele teadlastele.

See raamat on nagu õilis sõjakäik kolikambrisse, kus keegi ei käi, kartes oma mainet määrida. Kuid selle vabastav ja normaliseeriv mõju on meeletu.

Üldiselt inimestega on nii – kui sa neid hukka ei mõista, siis neil ei teki häbitunnet. Kui inimesel ei teki häbi, siis ei teki ka kurjust. Ja siis nad ei ole õelad enda ega teiste vastu.

Kui me kaasautoriga (Austraalia sotsiaalmeedia lektor Emily van der Nagel) seda raamatut kirjutasime, oli see esimene asi, mille kokku leppisime – toon. Meie soov oli, et raamatu toon oleks seksipositiivne, rahulik ja vaba hukkamõistust. Me ei tahtnud järjekordset näägutavat seksi ja sotsiaalmeedia raamatut. Me pole ka naiivsed, räägime, kui halastamatult platvormid tegelikult toimivad, kriitiline mõõde on olemas, aga inimesi me ei tahtnud hukka mõista.

Katrin Tiidenberg ja Emily van der Nagel, «Seks ja sotsiaalmeedia». Foto: Raamat

Seksi eitamine on vägivald enda vastu, mis sünnitab vägivalda. Isegi suurem osa erilisi huvisid seksuaalses maailmas on teie andmetele tuginedes kaunis süütud.

Täpselt. Seni kuni siivutute või ekstravagantsete harrastuste puhul kehtivad BDSMi põhialused – turvalisus, mõistlikkus ja poolte nõusolek – kuni kõik on nõus ja nad annavad selle nõusoleku täie mõistuse juures ja inimesed käituvad turvaliselt, siis näitavad varasemad uuringud, aga ka meie andmed, et närvitseda pole väga põhjust.

Mõnes mõttes võib ju öelda, et ühiskond motiveerib meid elama monogaamses paarisuhtes ja tuumikperekonnas sellepärast, et see on ühiskonna säilimise ja taastootmise jaoks kõige kasulikum vorm. Siis saab hooldusülesanded pereüksuse peale panna. Aga tänapäeval seesama mudel ei ole enam jätkusuutlik – sul hakkab igav, kui sa midagi põnevat ette ei võta koos partneriga või internetis või koos partneriga internetis.

Kuni siivutute harrastuste puhul kehtivad BDSMi põhialused – turvalisus, mõistlikkus ja kuni kõik annavad nõusoleku täie mõistuse juures ja inimesed käituvad turvaliselt, siis närvitseda pole väga põhjust.

Kuritegelik sisu on siiski üliväike osa sotsiaalmeedias jagatavast seksuaalsest materjalist.

Aga samas üks kuulsamaid. Negatiivsed juhtumid saavad tohutult tähelepanu ja see jätab täiesti varju tõsiasja, et suure hulga inimeste jaoks on tegemist äärmiselt olulise naudingu, eneseanalüüsi ja enesega leppimise viisiga. Paljude seksuaalsete sotsiaalmeediapraktikate mõju on lausa teraapiline. Seksil sotsiaalmeedias on niivõrd palju täiesti objektiivselt kasulikke omadusi.

Me elame kultuuris, mis selleks, et meile midagi müüa, ütleb: sa ei ole piisav. Sa pole piisavalt ilus, sale, noor, pikk, kurvikas, musklis. Kuid vesteldes inimestega, kes teevad endast seksikaid pilte, selgus – nad õpivad selle kaudu nägema ennast piisavana. Ilusana, seksikana. Ka siis, kui kultuuriruum ütleb, et sa seda ei ole. Pildistades ja postitades võtavad nad tükk tüki haaval oma keha ja oma seksuaalsuse valitseva diskursuse käest tagasi.

Kuidas see enda tagasivõitmine käib?

Tüüpiline trajektoor on selline, et vaadatakse kõigepealt, mida teised teevad, ja mõeldakse, kuidas ma sellisel pildil välja näeksin. Seda mõeldakse tavaliselt mitu kuud, sest see on üsna hirmus mõte. Aga selle aja jooksul nähakse, et inimesed postitavad endast pilte, nad ei ole ideaalsed, aga nad ei saa vihkavat tagasisidet.

​Siis lõpuks proovid, jagad mõnd fragmenti. Loomulikult sa ei tee pilti, kus on samal ajal su tissid ja su nägu, see pole turvaline ja enamikes kogukondades on see levinud reegel. Tihti mõeldakse, et ainult naised teevad seda, et oma edevuse või kompleksidega hakkama saada, aga sama mehhanism kehtib meeste puhul – paljud neist usuvad traagiliselt, et neil on ainult üks seksikas kehaosa! Ainult riist ja see on ka liiga väike.

Meeste klassikaline reaktsioon oli selline, et ta teeb riistast halva valgusega koleda pildi, mille peale mõni naine ütleb, et see pole eriti hea pilt, siis on solvumine ja konflikt: ise oled lits ja loll!

​Mehed, keda uurisin, rääkisid mulle nii siiraid ja liigutavaid lugusid. Ütlesid, et neil on täielikult muutunud arusaam naisekehast, aga ka iseenda kehast. Minu intervjueeritud meeste klassikaline trajektoor oli selline, et ta teeb riistast halva valgusega koleda pildi, mille peale mõni naine ütleb, et see pole eriti hea pilt, siis on solvumine ja konflikt: ise oled lits ja loll!

​Aga üks mees rääkis, et ta sai oma esialgsetest konfliktidest üle ja hakkas tegema huvitavamaid pilte, selliseid, kus on mingi stsenaarium või teema. Ja siis ühtäkki kirjutati talle seksikat pilti jagades, kui ilusad käed tal on. Mees ise polnud selle peale kunagi isegi mõelnud, et käed võiks olla atraktiivne kehaosa!

Niimoodi saavad inimesed jupphaaval oma kehaga sõbraks. Õudselt lihtne on öelda, et see teema on vähetähtis, see on edevus, aga ei ole! Küsi ükskõik millise psühholoogi käest: see, kui hästi me ise ennast oma nahas tunneme, on ülioluline osa meie identiteedist.

Mida oma keha ja seksuaalsuse aktsepteerimine konkreetselt annab?

Üks osa viimase aja psühholoogilistest uurimustest keskendub sellele, mis on hea hakkamasaamise võti. Kuidas olla selline inimene, kes ei viska kohe vedru välja, kui elus midagi halvasti läheb. Vanasti eeldati, et võti on enesehinnang ja keskenduti sellele, kuidas inimeste enesehinnangut parandada. Nüüd leitakse, et olulisim on hoopis enesekaastunne ehk empaatiline suhtumine iseendasse. Et inimene poleks enda suhtes nii ülikriitiline, annaks endale mingid asjad andeks. Selle jaoks on eneserefleksioonivõime hästi oluline, mida seks ja enese aktsepteerimine sotsiaalmeedias õpetab.

Mis sotsiaalmeedia tegelikult on? Kasutajate loodud enesekohased narratiivid, millest tekib enamasti automaatselt kogemuste arhiiv.

Koos õpetavad enda ja teiste lood ja enda lugude arhiiv enese aktsepteerimist, millel on kõik need positiivsed mõjud – vähenev ärevus ja masendus. Mis on veel teada – kui sa enda vastu suudad olla inimlik, suudad sa ka teistest hoolida.

​Eetika ja enesehool on otseselt seotud. Kui me tahame, et inimesed käituks teistega paremini, algab see empaatiast iseenda vastu.

«Ma ei taha kogu selle positiivse mõjuga ka naiivseks minna.  Internetis on ülipalju ka ülikoledat!»  FOTO: Foto: Tairo Lutter

CV

Katrin Tiidenberg

Sündinud 26. juulil 1980

Osaluskultuuri professor Tallinna Ülikoolis (varem visuaalkultuuri ja sotsiaalmeedia dotsent)

Teadustööl põhinevad monograafiad:

2021 «Tumblr.» Katrin Tiidenberg, Natalie Ann Hendry, Crystal Abidin. Polity Press.

2020 «​Sex and Social Media.» Katrin Tiidenberg, Emily van der Nagel. Emerald. (tõlgitud 2021 eesti keelde, «Seks ja sotsiaalmeedia.»​ Argo Kirjastus)

2018 «​Selfies why we love (and hate) them.» Katrin Tiidenberg. Emerald. (tõlgitakse korea keelde)

2017 «Ihu ja hingega internetis, kuidas mõista sotsiaalmeediat.» Katrin Tiidenberg. Tallinna Ülikooli kirjastus.

Ilukirjandus:

2013 «Helleri hind.» Katrin Oja. Tänapäev

2012 «Muusa» (Tänapäeva romaanivõistlusel äramärgitud romaan). Katrin Oja. Tänapäev

Abielus, 12-aastase poja ema.

Nii et sotsiaalmeedia, mida nii varmalt halvustama kiputakse, teeb meile hoopis head?

Ma ei taha kogu selle positiivse mõjuga ka naiivseks minna. Internet on inimlikkuse peegel ja mõnel juhul ka selle kõverpeegel. Täpselt samad asjad, mis võimaldavad inimestel endast paremini aru saada ja oma kehaga leppida, võimendavad ka konspiratsiooniteooriaid. Internetis on ülipalju ka ülikoledat.

Mida seal näiteks koledat on?

Seesama üksik, kõhklev, ärev inimene, kes sealt internetist kogukonna leiab, ei pruugi sinna panustada paljaid pilte ja lugusid oma kehaga leppimisest, vaid kirjutab näiteks, et koroonaviirust pole olemas või et kõik vaktsineeritud surevad kahe aasta pärast ära ja et nakatumise korral on kõige parem lahendus minna keskööl ristteele ja nühkida ennast musta kassiga. Seni on kõik su elus sulle selle jutu peale öelnud: mine arsti juurde! Aga sotsiaalmeediast leiad ühtäkki toetajad, kes ütlevad: ja-jah, minu lehma lellepoeg sai ka terveks, kui end kassiga nühkis.

Sotsiaalmeedia ei tekita tühjast kohast midagi, kõik need probleemid on inimestes ja inimgruppides olemas. Sotsiaalmeedia on nagu steroid – ta on tohutu võimendaja. Selline mõju tuleneb tema baaslubavustest: kogu sisu on jagatav ja kopeeritav. Sellest tuleb hästi palju loomingulisust ja lahedaid asju, aga ka palju väärinfot, mis on nimelt välja mõeldud inimestega manipuleerimiseks. Ma ütlen iga aasta oma tudengitele – sotsiaalmeediast tuleb mitmekordselt välja see, mida sinna sisse pannakse.

​Kui panustad hirmu, umbluusse ja vägivalla õhutamisse, on tulemus lõpuks see, mis aasta alguses USAs: inimesed võtavad relvad, ründavad Kapitooliumi ja saavad surma. Sotsiaalmeedia viis omavahel kokku inimesed, kes olid pettunud oma riigis, maha jäetud ja muutuvate normide pragudesse kukkunud. Teineteisega koos nad ei tunne end enam luuserina. Nad tunnevad, et on armee. Meil Eestis toimuvad täpselt samad asjad.

Raamatus olete äärmiselt kriitilised valitsevate sotsiaalmeediaplatvormide käitumise suhtes.

Aruteluruumina on sotsiaalmeedia täiesti toksiliseks läinud ja sellest valdav osa on seotud suurte platvormide võidukäiguga. Kui võtta praegu, aastal 2021 kümme juhtivat platvormi, kelle käes on kõik maailma sotsiaalmeedia kasutajad, 4,3 miljardit inimest, siis need kuuluvad viiele ettevõttele. Neist kaks on USA ja kolm Hiina omad. Kujutad ette!

​Nemad saavad seada oma suvast lähtuvaid reegleid, mida võib postitada ja mida ei või. Mis on inetu käitumine ja kuidas seda karistatakse. Ja nad teevad seda lähtuvalt oma ärihuvist. Mingi enesehool, empaatia ja eetika ei huvita neid absoluutselt. Neid huvitab, kuidas hoida inimesi võimalikult kaua oma platvormil, selleks on vajalik kleepuv sisu ja neil on suva, kui halbu emotsioone see tekitab. Sellepärast ongi internetis nii palju kiusamist ja vihkavat sisu, see on teatud piirini äriliselt kasulik.

Kas suured platvormid otseselt soodustavad netikiusu ja viha õhutamist?

No meil on seda kinnitavad reaalsed uuringud olemas! Kas sa arvad, et nad ei tea? Teavad suurepäraselt. Nad üritavad leida tasakaalupunkti selle vahel, kus nad peavad võimalikult vähe piirama, aga nad saavad näida hoolivatena. Nad teevad täpselt nii vähe, et neil oleks võimalik öelda: me tegime!

Terrorismi ja lapsi ära kasutava seksuaalse sisuga nad enam-vähem tegelevad. Kõik muu on juba küsitav. Ja seks jääb alati vaeslapse rolli, eriti USA platvormidel. Selle eriti reljeefne ja nõme näide on rinda andva ema piltide mahavõtmine.

​Sest see on puhtalt vaataja filter, mis tõlgendab täiesti loomuliku ja ilusa momendi seksuaalsena ja on seeläbi iseenesest perversne. Nendest juhtumitest sai muidugi alguse suur üleilmne liikumine #freethenipplemovement.

Kas võib teha järelduse, et seksi keelatakse lihtsalt sellepärast, et seda on lihtne keelata?

Muidugi võib. On mitu põhjust, miks just seksi on lihtne keelata. Kuna see on ajalooliselt seotud häbiga, siis arvatakse, ja õigusega, et keegi ei seisa selle eest. Kui inimese sõnavabadust muus osas rikutakse, siis ta karjub iga mätta otsast seda. Aga kui sama tehakse seksuaalse sisuga sõnumiga, siis inimene ei julge minna sellest rääkima. Arvatakse, et seksuaalsuse eest keegi ei seisa.

Keelatakse ka päris absurdseid asju.

Kui me teame, sotisaalmeedial on üle nelja miljardi kasutaja, siis ilmselget ei ole seda sisu võimalik hallata käsitsi. Kuid konteksti suudab endiselt mõista ainult inimene – teha vahet, kas see on seksikas tissipilt, meditsiiniline pilt, lapse imetamise pilt või poliitiline aktivism, masin seda ei oska. Aga mida masin oskab, on välja arvutada, mitu protsenti on sellel pildil paljast nahka. Kuid nad on ka selles halvad – hetkel me elame ikka veel maailmas, kus pooled piltidest, mis ära keelatakse, on kuklid, kellegi käsitöö või liivadüünid.

Kus tulevad masinõppe vead? Halvast treeningandmebaasist, mille peal algoritme treenitakse. Kui andmeid on kirjeldanud näiteks alamakstud klikitöötajad, sattub sisse palju kallutatusi. Näiteks on konkreetne näide olnud, et blond naine punaste huultega on masinõppepõhise hinnangu järgi kohe litsakas. Mida rohkem meie elust läheb andmepõhiseks, seda olulisem on andmeõiglusel silma peal hoida.

«Päris lihast, luust ja pisaratest koosnev seksuaalsus on reklaamikontekstis ebaapetiitne ja reklaamikliendid seda oma reklaami kõrval näha ei taha. See on põhjus, miks seda keelatakse,» ütleb raamatu «Seks ja sotsiaalmeedia» üks autoritest Katrin Tiidenberg. FOTO: Foto: Tairo Lutter

Mida domineerivad platvormid lauskeelamisest võidavad?

Lõppude lõpuks taandub kõik rahale ja see on väga irooniline. Ühest küljest kasutatakse seksi pidevalt meile asjade müümiseks, aga see on väga spetsiifiline seks – äärmiselt kitsastele standarditele vastav võlts, plastikust seksuaalsus, mil on enamiku inimestega väga vähe ühist. Aga päris lihast, luust ja pisaratest koosnev seksuaalsus on reklaamikontekstis ebaapetiitne ja reklaamikliendid seda oma reklaami kõrval näha ei taha. See on põhjus, miks seda keelatakse.

Võtaks nüüd vaatluse alla sotsiaalmeedias toimuva seksi positiivsed küljed.

Meie andmetest ilmnes, et sageli tekib iseennast taastootev positiivsuse spiraal – kui sa julged olla aus, saad positiivset tagasisidet, tekitab see julgust ja suurendab toimimisvõimet.

​Ja pikapeale see tekitabki see säilenõtkuse, sa tunned, et saad igal juhul elus hakkama. Kui siis ühel hetkel keegi tuleb ja ütleb sulle, et sa oled vana, paks ja kole, siis sa ei kuku tuhandeks killuks. Ütled talle rahulikult: vaata mujale, kui ei meeldi, puhka jalga!

Seksi kasutatakse pidevalt meile asjade müümiseks, aga see on väga spetsiifiline seks – äärmiselt kitsastele standarditele vastav võlts, plastikust seksuaalsus, mil on enamiku inimestega väga vähe ühist.

Lisaks tekib kogukondades sisemine hoolivus ja see arendab väga empaatiat. Inimesed ütlevad selle kohta: anna see hea edasi. Kui sul endal on olnud haavatavad hetked ja keegi võõras on sind hea sõnaga toetanud, siis sa tahad seda edasi anda. Inimesed ei suhtle ainult egoistliku isekuse baasilt. Kui näed kellegi teise kõhklevat postitust, siis sa mitte üksnes ei vaata, vaid toetad teda näiteks hea sõnaga.

Lisaks on seks fun ja mõnus, ka seda ei taha ma kuidagi alavääristada! Seks on kahtlemata hästi poliitiline ja ideoloogiline, aga seks on väärtuslik ka lihtsalt sellepärast, et see on mõnus. Ma ei tahaks mingil juhul panna mingeid raame: «Seksikad selfie’d on ok siis kui...» Ei pea olema mingit õigustust või vabandust. Ei! Seksikad selfie’d on OK, kui sa lihtsalt tunned end seeläbi seksikana ja need on sinu selfie’d või sul on luba oma partneri omasid jagada.

Minule tundub ka, et naised on kuidagi eriti seksuaalselt maha surutud, häbistatud ja hukka mõistetud ja otsivad sotsiaalmeediast vabanemise ventiile. «Seks ja sotsiaalmeedia» mõjub väga aktsepteerivalt.

Eks seal kindlasti loeb see, et autorid on mõlemad ise naised ja selge see, et kultuur rakendab naistele palju piiravamaid standardeid. Kui nüüd üsna karmilt öelda ja pisut üldistada, siis meie ühiskonnas kehtiv mudel on väga rigiidne – naiste seksuaalsuse eesmärk on lihtsalt inimesi juurde toota ja ongi kõik.

Raamatus intervjueeritud naiste jaoks oli see vabanemise tunne sageli nii võimas – nagu võtaksid seljast vana õudse mantli, mille taskud on telliseid täis! Lõpuks ometi sain enda keha ja seksuaalsusega sõbraks.

Kuid kogu see meie raamatus jutustatud lugu rakendub nii meestele kui naistele. Raamatus intervjueeritud naiste lood olid muidugi ääretult reljeefsed. Nende jaoks oli see vabanemise tunne sageli nii võimas – nagu võtaksid seljast mingi vana õudse mantli, mille taskud ja vooder on telliseid täis! Lõpuks ometi sain enda keha ja seksuaalsusega sõbraks. Nii et võib küll väita, et paljudel naistel on rohkem võita sellest. Rohkem kaotada muidugi ka, kui midagi nässu läheb.

Kas see kaotuserisk ei sõltu mitte endast, kuivõrd sa lubad kellelgi kõrvalisel oma hirmudega iseendale pähe istuda?

Seda küll – häbistada saab ainult neid, kellel on häbi. Sellest räägib näiteks Soome teadlase Hille Koskela võimestava ekshibitsionismi mõistestik. Kui sa keeldud häbistumast, ei ole kellelgi häbiga sinu üle võimu. Kuid me ei ela üksi metsas, vaid inimestest koosnevas süsteemis.

​Süsteemi iseloomustab see, et osad inimesed ja grupid peavad sagemini kinni maksma teiste inimeste stabiilsuse ja korra illusiooni. Ja see tšekk tuleb alati pigem teatud gruppidele – naistele, noortele, vähemustele. Suund võiks olla sellele, et kellelgi ei oleks halb süsteemis elada.

​Kuid asjad on õnneks muutumas – kogun just andmeid ühe teise uuringu jaoks ja noored peavad iseenesestmõistetavaks, et ühiskonnas pole rassismi ega homofoobiat.

Samas ei ole sellel levinud progressinarratiivil, mis väidab, et eriti just lääne ühiskonnad lähevad kogu aeg vabameelsemaks, seksi ja meedia uurijate sõnul eriti alust. Vastupidi – mitmes asjas oleme läinud palju ärevamaks ja kipume asju palju rohkem üle reguleerima.

​Ma arvan, et rangete piiride tõmbamise asemel on mõttekas vaadata seda, milliseid väärtusi sotsiaalmeedia taastoodab ja võimendab. Seda on tegelikult üsna lihtne sudida ja mudida.

Seksi endas mahasurumine annab sellele tegelikult ebaadekvaatse jõu, mis kontrollib inimest kokkuvõttes palju rohkem. Kui võtta seksuaalsust loomulikult, kaoks ka võimendatus.

Sellega ma olen absoluutselt nõus. Seetõttu oli ka Tumblri seksikeeld nii traagiline – sel platvormil oli seks igal pool nagu puljong supi sees. Seks oli normaalne igapäevaelu osa, nagu ta peakski olema. Kui sa ei tee temast koledat kolli, siis ta ei toimi ka koleda kollina.