«Välisminister ei saa pugeda ebakonkreetsuse taha». Vaikiv Liimets külvab kärsitust

Eva-Maria Liimets Foto: Mads Claus Rasmussen

Jaanuaris mõjus kahe poliitilise uustulnuka Kristian Jaani ning Eva-Maria Liimetsa toomine valitsusse värskendava üllatusena. Hoiatused selle kohta, mis juhtub, kui karjääriametnikust poliitik saab, on kriitikute sõnul vähemalt Liimetsa puhul tõeks osutunud.

Kriitika tuum on selge: taasiseseisvunud Eesti esimene Keskerakonna liikmest välisminister Liimets on hoidnud liialt madalat profiili ja tegelenud pigem teisejärguliste küsimustega. Tal puudub julgus midagi selget ja üheselt mõistetavat öelda. Paljuski sellest tulenevalt on tema reaktsioon eri küsimustele olnud äraootav, ettevaatlik, üldsõnaline.

Kui ühelt poolt on kriitikat püütud leevendada tõdemusega, et välispoliitikat ei tehtagi pressiteadetega ning ÜRO julgeolekunõukogus ongi Eesti väga aktiivne, on teisalt kostunud signaale, et ka kinniste uste tagustel kohtumistel ei näita Liimets initsiatiivi ja piirdub ümarate jutupunktide edastamisega.