OLUKORRAST AJAKIRJANDUSES ⟩ Rein Lang: filmilinnaku lubadus on petukaup

Rein Lang ja Väino Koorberg arutlesid Kuku raadio saates «Olukorrast ajakirjanduses» Eesti filmi- ja teleauhindade üleandmisest, kas filmilinnaku ehitamisest saab asja ning kuidas on arenenud Venemaa infooperatsioonid. 

Lang ei saanud aru, miks on eelmise nädala reedel üle antud Eesti filmi- ja teleauhindade (EFTA) puhul kinokunst ning teleajakirjandus kokku pandud. Koorberg lisas, et tele puhul on ühes pajas ka veel ajakirjandus ja meelelahutus. «Kõik on nagu võtame vispli ja peksame vahtu,» kirjeldas ta.

Ta leidis, et EFTAt kummitab ka vajadus olla kõigile meelepärane. «Eks seal on läbi aastate mitu korda räägitud, et see [EFTA] on poliitiliselt korrektne, igale telejaamale natuke ja igaüks peab saama igas kategoorias vähemalt nomineeritud,» ütles Koorberg.

Lang kirjeldas, et Eesti telemaastik on äärmiselt mitmekesine. «Telemeestel ei ole nüüd tingimata vaja – minu arvates – lüüa leivad ühte kappi kinomeestega selleks, et anda välja ajakirjanduslikke auhindu. See jätab kuidagi kentsaka mulje,» sõnas ta.

Filmilinnaku ehitamisest

Edasi võtsid nad jutuks kinomeeste frontaalrünnaku. Lang jutustas, et eelmisel nädalal tuli lõplik otsus riigikogust, et filmilinnak on lisatud oluliste riiklike kultuuriobjektide nimekirja. «Minu jaoks on see täpselt samasugune petukaup nagu omal ajal oli kooseluseadus,» võrdles ta, viidates kooseluseaduse puhul vastu võtmata jäänud rakendusaktidele.

Koorberg küsis, et kas filmiinimeste kisa läks valimiste eel liiga suureks ning poliitikutel tuli teha nägu, et probleem lahendatakse ära formaalse otsuse vastuvõtmisega.

Lang ütles, et tema meelest nii oligi. Ta seletas, et kultuurkapital saab eraldada betooni jaoks ehk oluliste objektide ehitamiseks kümne aasta jaoks umbes 80-90 miljonit eurot. Kui see jagada viie objekti peale, siis saab üks hoone maksimaalselt 1,8 miljonit eurot aastas.

Filmilinnak on paigutatud järjekorras viiendale kohale, nii et selleni jõutakse alles siis, kui kõik teised neli objekti on oma probleemid lahendanud. «Sellest rahast filmilinnakut ei ehita mitte mingist poosist,» ütles Lang.

«Aga nüüd on tekkinud lootus, et selle imeliku otsuse taustal võiks minna panka ja võib-olla mõni lihtsameelne pankur on leebem nende meeste suhtes ja kirjutab laenu välja. Kõik see värk on selles mõttes naljakas,» kirjeldas ta.

Langi sõnul on probleem selles, et EV100 programm nägi ette kinokunsti toetamist suure summaga. Kui kevadel algas kokkuhoiutuhin, leidis rahandusministeerium rea üles – siin oli eesmärgiks teha juubeliks filme, siit saab kärpida. «See tuli filmimeestele väga suure üllatuse ja ootamatusena. Sellest ka pahameel.»

Ajakirjandus peaks taustatööd tegema

Koorberg soovitas, et ajakirjandus peaks kõigepealt endale tehiolud selgeks tegema ning vaatama, mis on saanud omaaegsest filmi tootmisbaasist. Lang meenutas, et nõukogudeaegsetest stuudiokompleksidest Suurtüki ja Kaupmehe tänaval Tallinnas sai erastamise käigus kinoga lähedalt seotud inimeste isiklik kinnisvaraprojekt. «See on ka see põhjus, mispärast riigivõim on olnud äärmiselt ettevaatlik igasuguste täiendavate infrastruktuurivahendite toetamisel,» märkis ta.

Langi hinnangul ei saa siiski lõpmatuseni isade patte laste kaela nuhelda. Infrastruktuuri on tema sõnul Eesti filmile vaja ning riik peaks seda toetama. «Aga ta võiks seda toetada nii, et see ka tehtud saaks,» sõnas Lang.

Väino Koorberg. Foto: Tairo Lutter

Koorberg tõi välja, et kultuurikapitali objektide nimekirja vaadati ka kui sihiseadmisena ehk kokkuleppena, millised hooned on tähtsad. Seega saavad kinomehed ka edaspidi tulla, vaadata riigikogule ja valitsusele silma ning öelda, et me oleme olulised.

Ta tegi lõpuks ettepaneku ajakirjandusele: «Vaadake natuke selle teema sisse, ärge olge poolt ega vastu, vaid arutage, kas tõepoolest toimuski kultuuriinimeste hanitamine hääletuse ja nimekirja lisamise teel.»

Lang soovitas, et tuleks vaadata, kuidas filmitootmise olemasoleva rahaga ringi käiakse. See on väga keeruline protsess. Lisaks on filmitootmine nagu iga teine majandusharu ehk selle toetamine on riigiabi ning tuleb eelnevalt Brüsseliga kooskõlastada. «Kas kõik toetused on läinud õigesse kohta või on sellest tehtud tilulilu, millel ei ole jäävat kultuuriväärtust? See on ajakirjandusel täiesti läbikäimata maa,» kritiseeris ta.

Vene trollidest ja korruptsioonist

Möödunud nädalal oli Langi silmis kõige olulisemaks ajakirjanduslikuks materjaliks Eesti Päevalehes ilmunud artikkel Princetoni ülikooli professori Noel Fosteri sulest. Tegemist on uurimistöö refereeringuga, mis toob välja, et tavapärane arusaam Vene trollidest on väär.

Nimelt arvatakse, et Peterburi trollivabrikus mõeldakse lugusid välja, aga selle asemel on publiku kahte lehte löömisel tõhus tõde. «Oluline on panna tõesed faktid sobivasse konteksti,» lausus Koorberg.

Lang seletas, et Fosteri uurimistöö viitab, et Vene uued infooperatsioonid ei toetu valeuudistele, vaid kasutavad Eesti publiku peal faktidele tuginevat teavet. Selle asemel, et püüda tarbijaid milleski veenda, on kampaaniate eesmärk lugejaid polariseerida. «Tülli ajada,» kasutas Koorberg maalähedast kirjeldust.

Selleks õhutatakse Eesti ühiskonna osi üksteise vastu ning suunatakse neid poliitilise spektri äärmustesse, lisas Lang. Nii on pidevalt õhus konflikt.

Koorberg luges välja, et Kremli-meelse infovälja loomisel kasutatakse ära traditsioonilise ajakirjanduse nõrgenemist. Ajakirjanduse ärimudel on ka veebis muutunud tasuta sisu asemel üha rohkem tasulise sisu pakkumiseks. «Seda kasutatakse väga oskuslikult ära. Pakutakse väga sarnast, tasuta, hästi kiirelt, mõnusalt ja mugavalt levitatavat asja. Paramatult selgub, et see töötab,» kirjeldas ta.

Koorbergi hinnangul peakski mõtlema rohkem ajakirjanduse tugevdamisele. Ajakirjandus ei ole vaid ajakirjanike ja ajakirjandusorganisatsioonide asi, vaid tervele ühiskonnale oluline.

Ta tõstis esile ka Postimehes avaldatud Wall Street Journali tõlkeartikleid, mis käsitlevad Facebooki algoritmide panust ühiskonna lõhestamisel ning kuidas Facebooki omanikud ja tegevjuhid on probleemist teadlikud, aga ei võta midagi ette. «Kui me loobume klassikalisest ajakirjandusest ja loodame, et platvorm seda asendab, siis on Facebook ja Kreml oma käed löönud,» märkis ta.

Lisaks arutlesid Lang ja Koorberg, kas alati on kuu või kaks enne valimisi Tallinna linnavalitsuses korruptsioonijuhtum. Lang märkis, et ta on väga skeptiline kõikvõimalike avalike suurte meediasündmuste suhtes, mis toimuvad just enne valimisi. Koorberg mõtiskles, et milliste valimiste eel avaldatakse infot endise haridusministri kohta ning kuidas see hakkab välja nägema.

Lang soovitas lugeda veel eelmise nädala Eesti Ekspressi, kust tal jäi silma mitmeid väärilisi artikleid.