Hariliku saialille värske mahl korrastab näonahka

Lisaks õitele tasub talveks kuivatada ka saialille lehti. Foto: Shutterstock

Saialill on väärt ravimtaim, kuid kahjuks korjatakse ja kasutatakse saialille juures eelkõige õisi ning sageli tehakse sedagi valesti. Kindlasti tuleks kroonlehed ja südamikud kuivatada eraldi.

Harilik saialill (Calendula officinalis) on üks tuntumaid ilutaimi, millest on aretatud hulgaliselt liht- ja täidisõisikulisi sorte. Harilik saialill pole mitte ainult ilutaim, vaid ka ravim- ja maitsetaim. Ilusa, kergesti paljuneva, vähenõudliku ning ravimtaimena tuntud lillekultuurina on ta levinud maailma peaaegu kõikidesse aedadesse, teda võib käesoleval ajal lugeda kosmopoliidiks.

Saialill eelistab kasvada päikeselisel kohal, kuid talub ka poolvarju. Vajab kasvuks huumus- ja toitainerikast, parasniisket mulda, kuid kasvab ka liivasel ja kehval mullal. Saialill on lubjalembene. Saialille võib julgelt külvata kasvukohale ka hilissügisel oktoobri lõpu poole. Soovitan teha hõreda hajuskülvi ja seemned rehaga mõne sentimeetri sügavusele pinnase sisse riisuda ning külvikoht katta omakorda mõne sentimeetri paksuse neutraalse multšiga. Külvab end ka ise ja võib muutuda umbrohuks, sortide tunnused ei lähe järglastele edasi.