Kuivajõe farmi soovitakse tööle tulla isegi Uus-Meremaalt

Nigeerlane Adetunji Olusesan Adetola (42) saabus Kuivajõele Vao keskusest ja töö eest saadavast tasust saadab iga kuu osa oma perele Egiptuses. Foto: Tiiu Leis

"See 39 senti liitrise piimapaki eest laastab sektorit!” põrutas Harjumaal osaühingu Kuivajõe Farmer kontoris toimunud pressikonverentsil piimatootja Urmas Põlluaas (54). Kõrval istuvad kolleegid noogutasid kaasa. „Peaksime vältima arusaamu, et piim tuleb marketist ja raha seinast. Et ainus majandusharu on IT ja töö on lollidele ning rikkus tuleb börsilt!”

Pärast pressikonverentsi Kuivajõe Farmi lautades tehtud ringkäigul kiitis Eesti Tõuloomakasvatajate Ühistu juhatuse esimees Tanel-Taavi Bulitko farmis toimivat süsteemi, kus 508 looma erinevates gruppides elamas. „Üsna haruldane, et noored lehmad on teistest eraldi, tavapäraselt hoitakse noori-vanu lehmi pärast poegimist koos ja siis käib nende vahel võitlus,” sõnas ta. „Siin on ühes lehmad pärast poegimist, teises mullikad ja kolmandas esmapoegijad. Samuti on eraldi aedikus lüpstud lehmad.”

Hoiavad kokku

Noorloomad ja mullikad saavad Põlluaasa jutu järgi ka karjamaal jalutada. „Teisalt tuleb aga linn peale ja inimesed on kapriissed, jumal hoidku, kui vissi nende maa peale satub!”

Ehkki kõigil piimatootjail on keeruline aeg, siis praegu veel jagub jaksu. „Lüpsilaudad on ehitatud tuhandele lehmale, kokkuhoidmise koht ongi mahus,” rääkis Põlluaas. Ja kokku hoiavad nad igalt poolt, sest piima kokkuostuhind tonni kohta oli mullu rekordiliselt odav, keskmiselt 296 eurot ja toodeti kahjumit. „Me ei saa ju loomadele ninaesist andmata jätta, võlgu maksame toetustest. Mul on äri ka põllumajanduses ja abikaasa tegeleb kinnisvaraga,” kirjeldas Põlluaas oma riski maandamise tugijalgu ning vesist olukorda piimanduses. Kui sarnane seis jätkub, siis tuleb tal kahjumlikule ärile siiski lõpp teha.

Urmas Põlluaasa juhitavas farmis on loomade eest hoolitsemisel eestlaste kõrval ametis ukrainlased, itaallane ja nigeerlane. Foto: Tiiu Leis

Tänavu on piima hind küll tõusnud, kuid see on 20–30 protsenti väiksem kui sisendite hinna tõus, mis on olukorra piimasektoris raskeks teinud. Eelmisel aastal maksis rapsikook, mis on tähtis söödakomponent, 230–260 eurot tonni eest, sellel aastal on hind ­300–350 juures. Tarneprobleemide ning ülemaailmse toormete ja metalli hinnatõusu tõttu on kallinenud masinate varuosad, kütus. Piima hind püsib aga 2011. aasta tasemel, eelmisel aastal madalamalgi.

Töökuulutusele vastati Uus-Meremaalt

Inimesi on tema firmas tööl 23, suvel koos põllutööbrigaadiga 27. Tööjõudu on aga keeruline leida, ehkki huvitundjaid jagub – isegi Uus-Meremaalt on nende töökuulutuse peale töö kohta lähemalt küsitud ja avaldatud soovi farmi tööle tulla.

Kuigi farm asub Tallinna ligidal ja tööjõudu peaks justkui jaguma, nimetab Põlluaas ise seda siiski pigem miinuseks. Esiteks on kohalikel lihtne Tallinnasse tööle sõita ja nad ei pea kohapealt tööd otsima, teiseks avaldab oma mõju pea­linna palgatase – farmis paraku seda maksta ei jõua. Nii ongi Kuivajõel ametis väga kirju rahvusvaheline seltskond.

Sel aastal on Põlluaas endale Vao immigratsioonikeskusest laudatööliseks palganud 42aastase nigeerlase. „Kogu aeg on kuulutused üleval,” lausus ta. „Meile tuli tööle ka üks Ukraina veterinaariharidusega noorhärra, kuid tema saab töötada vaid veterinaar-velskrina, kuna tal pole Euroopa Liidu veterinaararsti litsentsi. Selle saamiseks peaks ta läbima maaülikoolis 60 ainepunkti programmi. Uurisin asja, need punktid saabki ta siit minu juurest.”

Samas pole firmaomaniku meelest mõistlik, et ukrainlased saavad Eestis töötada vaid aasta ja siis peavad kolmeks kuuks riigist lahkuma. „See on ebanormaalne. Me koolitame inimese välja, oleme tema tööga rahul ja siis ta peab kolmeks kuuks lahkuma,” kurtis Põlluaas.

Tekib küsimus, et kes siis teeb tööd vahepeal kolm kuud ja kas see, kes pidi lahkuma, tahab kolm kuud olla tööta kodus. „Kogemus ütleb, et nad otsivad uue koha mujal Euroopas,” nentis Põlluaas. „Riik peaks immigratsioonipoliitika üle vaatama. See pole ainult põllumajanduse häda. Kõik valdkonnad vajavad tööjõudu. Jutt Eestisse tulevatest investeeringutest on mõttetu, kui meil pole piisavalt tööjõudu.”

Meie töötutest – 30 000 inimesest enamik otsib siiski erialast tööd ega ole valmis lauta tööle tulema. Sealhulgas on palju neid, kes erinevatel põhjustel, kas viinaveaga või kohtutäituritele võlgu ja sularahasooviga, pole pikka aega tööd leidnud ega leia seda ka tulevikus. Näiteks tuli neile linnast tööle ööklubi administraator, töötas kolm kuud, oli tubli, õppis töö ära, aga kui ööklubid taas avati, läks tagasi vanasse töökohta.

Võõrriikidest tulnud inimesi Põlluaas palgata ei pelga. „Keel meil takistuseks ei ole, suudan suhelda nii inglise kui ka vene keeles, saame hakkama,” lausus ta.

„Lauda pealik” saabus Egiptusest

Nigeerlane Adetunji Olusesan Adetola (42) töötab Urmase tuhandepealises lehmalaudas enda sõnutsi headsman’ina, läinud nädalal lõikas ta laudas peetavate lehmade sõrgu. Sõra­lõikust õppis ta jälgides, kuidas ees tehakse. „Adi oli ise aktiivne. Muust rahvusest inimesed ongi töö otsimisel hulga aktiivsemad. Tulevad, teevad proovipäeva, tahavad leida töö, kohalikud on palju passiivsemad,” teadis Põlluaas.

Oma „suurt bossi” Urmast nimetab Adi justkui isaks, kes tema eest hoolitseb. „Ta mõtleb sinu eest. Olen kõigega rahul, töötingimused on head,” kirjeldas Kõuel elav Adetunji.

Mees saabus Kuivajõele Vao keskusest, kus veetis kuus kuud, misjärel Põlluaasa juurde tööle sai.

„Adetunji – no pealik ta pole, teeb laudas lihttöid. See „big boss” tuleb kultuurist ja isegi Valgevenes, Ukrainas kipub ettevõtte juht, direktor jumala staatuses olema. Meil on elu teistsugune. Eks ta harjub ära – varsti olen ainult boss ja siis loodetavasti juba Urmas,” naeris ülemus.

Peagi tuleb Adetunjil taas ennast Eesti riigile tõestada, et siia jääda. „Ma ei joo, ei käi klubides, mul on vaid mu töö,” rääkis Adetunji, kelle naine ja 26. septembril kümneseks saav poeg elavad Egiptuses. Iga kuu saadab ta neile raha.

Siinse ilma kohta kostis ta, et Eestit ja Egiptust pole võimalik võrrelda. „Egiptuses on ikka palju-palju päikselisem,” ohkas ta.

Õpetajast loomakasvatajaks

„Minu elu on päris kirju olnud, 1991. aastal lõpetasin pedagoogilise instituudi kehalise kasvatuse õpetajana,” rääkis Põlluaas. Ta teenis nõukogude sõjaväes eriteenistuses aasta Afganistanis, töötas vanglate ametis ja panganduses. „Mõnda aega töötasin ka õpetajana, sport on siiani südamelähedane. Panka sattusin eelkõige sellepärast, et mul oli eriteenistuse väljaõpe. Noore mehena oli mul seda action’it,” jutustas mees. Panganduses töötas ta turvamehena, misjärel hakkas oma äri ajama, kinnisvaraga tegelema.

Majanduskriis saabus 1997. aastal, põllumajandusse jõudis see 1999. aastal, mil paljud farmid olid sunnitud tegevuse lõpetama. See oli juhtumas ka OÜ Kõue Agro 90 lehmaga. „Minule oli selle ülevõtmine emotsionaalne. Käisin sealt farmist lapsena ja ka hiljem piima toomas. Lapsepõlv möödus sealsamas Kõuel, vanaisa juures kasvades nägin talupidamist ja maaelu, eks midagi jäi külge,” kõneles Põlluaas.

Mehe arvates oli 90 lehmast vähe. 2002. aastal tuli ta Kuivajõele, kus taheti taas tootmist lõpetada. „Liitsime tol ajal Keldrimäe talu ja osaühingu Kuivajõe Farmer. Juba siis saime aru, et põllumajanduse edu sõltub suuresti mahtudest: ega traktor talupidajale odavam osta ole, küsimus, kas seda maksavad oma toodanguga tagasi kümme lehma või 200.” Praegu on ta tootmises suuruselt esimese kahekümne seas.

„Meie põlvkonna inimeste elu on kõigil olnud kirev, ei ole see minu oma erinev,” jäi Põllu­aas tagasihoidlikuks.