OLUKORRAST AJAKIRJANDUSES ⟩ Karise salamikrofonist ja Kurmi personaalküsimusest

Rein Lang ja Väino Koorberg vaatasid Kuku raadio saates «Olukorrast ajakirjanduses» tagasi eelmise nädala ajakirjandussündmustele. Mis jäi Õliliidu reklaamiskandaalis varju? Salamikrofoni kandev presidendikandidaat navigeeris karidest mööda, aga millised ohud varitsevad ajakirjandust salvestusajastul? Kas ekspeditsioonist Estonia hukupaika saab meediašõu või leitakse lõpuks vastused ammustele küsimustele?

Rein Lang heitis ette, et majandus- ja uurivad ajakirjanikud jätsid tähelepanuta, et eelmisel nädalal suurt kära tekitanud Õliühingu aktsiisitõusu eest hoiatavale kampaaniale eelnes kollektiivne hinnatõstmine kõikides tanklates. «Kõigepealt tõstame omaenda toote hinda, jällegi loomulikult täpselt samal ajal, kõik koos. Järgmisel päeval kütame läbi oma enda ühenduse sellist loogikat, et riik muudab inimesed terve toidukorvi võrra vaesemaks sellepärast, et kütuseaktsiisile tahetakse juurde keevitada,» kirjeldas ta.

Koorberg tõi välja, et Õliliidu reklaami puhul oli probleemiks ka selle märgistamata jätmine mõnes ajalehes. Eesti reklaamiseadus ütleb, et reklaami tellija peab olema avalikustatud: reklaamist peab selguma kas reklaamitellija nimetus üldtuntud kaubamärgi kaudu või veebiaadressi kaudu. «Selle suurepärase propagandistliku reklaami puhul oli Õliühingu ehk kütusefirmade esindus- ja lobiorganisatsiooni vähetuntud logo paigutatud ainult Postimehe esikaanel ilmuvale reklaamile, teistel ei ilmunud sedagi,» kritiseeris ta.

Lang ütles vastu, et suur hulk reklaamiteoreetikuid on seisukohal, et poliitreklaam ei olegi reklaam ning seda ei pea märgistama. Koorberg leidis, et sellisel juhul võiks kõiki reklaame tõlgendada poliitreklaamidena.

Salamikrofonist presidendikandidaadi küljes

Teise teemana tõstatatas Koorberg Allan Alaküla blogist ajendatult salamikrofonide kasutamise. Nimelt pani eelmisel nädalal «Pealtnägija» saatemeeskond presidendikandidaat Alar Karisele enne valimisi kaheks päevaks külge mikrofoni ning organiseeris kaamera Karisel järel käima.

Alar Karis Foto: Mihkel Maripuu

Koorberg selgitas Alakülale toetudes, et Karis kandis mikrofoni ka siis, kui ta läks enne teist valimisvooru kohtuma Riigikogu sotsiaaldemokraatide fraktsiooniga. Rahvusringhääling ja «Pealtnägija» ütlesid, et neil oli aumeeste kokkuleppe, et kohtumise sisu saates ei kasutata. Samas küsib Alaküla, et kas salamikrofoni kasutamine oli ikka õige ning kas aumeeste salasalvestus võib kujutada endas julgeolekuriski.

Lang ennustas, et teema muutub järgmiste aastate jooksul ülioluliseks, kuna salvestusseadmed muutuvad kättesaadavaks igaühele. Tänane tehnoloogia võimaldab teha igasuguseid pettusi. Näiteks on võimalik salvestada üle Langi ja Koorbergi saade, nii et tundub, nagu nad räägivad risti vastupidist juttu ning see võib mõjuda mõnes olukorras usutavalt.

Koorberg küsis, kas ja kuivõrd on kõrgetel riigitegelastel kohane osaleda ajakirjanduslikes eksperimentides ning kas ja kuivõrd on ajakirjandusel põhjendatud selliseid eksperimente läbi viia. «See on retooriline küsimus, mul õiget vastust ei ole. Praegusel hetkel võib öelda, et suurt kahju ei sündinud. Ma usun, et sotside nõupidamisel ei öeldud midagi tundlikku. Võib-olla mõne inimese tundlikkus sai riivatud sellega, et rahvusringhäälingu eetrisse läksid selgelt kõik õnnitlused, mis olid võib-olla suunatud Alar Karisele endale, mitte laiemale avalikkusele, ilma et neid oleks hoiatatud,» mõtiskles ta.

Lang tõi välja, et maailm on täis häkkereid, kes oskavad salvestatud sisule ligi pääseda. Küsimus on selles, kas keegi on piisavalt motiveeritud, et neile maksta. «Siis kasutatakse see ära juba hoopis teistmoodi, hoopis teistel eesmärkidel. Kui see on õigele nupule vajutamine õiges kohas, siis sellega võib tekitada tohutu hulga pahandust,» ütles ta.

Tema sõnul peab arvestama ka ajakirjandus, et kõikidest heas usus tehtud ülesvõtetest, näiteks varjatud kaameraga, jääb maha jälg ehk kui salvestused on mõnes serveris, siis on risk, et neid keegi kasutab ära tegija tahte vastaselt. Koorberg lisas, et küsimus on ka selles, kuidas ajakirjandus saab oma lubadusi pidada.

Ta meenutas, et endine terviseameti kommunikatsioonijuht Simmo Saar esines «Kuuuurija» saates moonutatud häälega, aga algoritmi oli võimalik lahti muukida ning Saar kaotas oma töö. Lang täiendas, et salvestuste tegemine kaasaegse tehnoloogiaga on imeodav, aga andmete kaitsmine pärast on väga kallis.

Estonia huku uurimisest

Kolmanda teemana arutlesid saatejuhid Estonia huku asjaolude paralleeluurimise üle. Koorberg selgitas, et Margus Kurmi juhitud uurimismeeskond alustab varsti teekonda Estonia hukkumispaiga poole, et leida uut informatsiooni ja vastuseid küsimustele, miks laev uppus.

Lisaks üldisele avalikule huvile on ajakirjandusega uurimisel seoseid veel, sest uurimist rahastab suurel määral Postimees Grupp. «Arvatakse, et sellest 800 000 eurost, mis see esialgsetel hinnangutel maksma läheb, poole maksab Postimees ja saab sellega eksklusiivse õiguse kajastada uurimistööd kõikides oma kanalites,» ütles Koorberg.

Lang leidis, et meetod on uurivaks ajakirjanduseks väga kallis, aga eks omanikud teavad, mida nad teevad. Tema hinnangul on aga negatiivne, et käilakujuks on kujunenud endine riigiprokurör Margus Kurm. Langi sõnul on Kurm tõsimeelselt laiali saatnud pressiteateid, kus ta tituleerib end endiseks valitsuskomisjoni esimeheks, kelle ülesandeks oli välja selgitada laevahuku põhjuseid. «Selliseid volitusi ei ole Kurmil mitte kunagi olnud,» sõnas endine justiitsminister.

Koorberg ütles vastu, et Kurm ikkagi juhtis komisjoni, mille ülesandeks oli uurida reisiparvlaeval Estonia toimunud sõjalise kasutusega seadmete veoasjaolusid. Lisaks sellele on ta saanud vabariigi valitsuselt volitused uurida huku põhjuste seisukohalt olulisi muid asjaolusid, mida ei ole seni piisava põhjalikkusega uuritud. «Mina julgeksin küll laialt tõlgendada seda valitsuselt saadud volitustena,» märkis ta.

Rein Lang ja Väino Koorberg Kuku stuudios. Foto: Tairo Lutter

«Nüüd hakkabki see tõlgendamine peale. Toonase valitsusliikmena ma peangi avalikult hakkama seda õiendama,» ütles Lang. «Kodanik Kurm riigiprokurörina sai valitsuselt kõigepealt volitused uurida, kas Estonial veeti mingit sõjalise otstarbega laadungit.»

Saatejuhid meenutasid, et toona ilmus Skandinaavia ajakirjanduses palju väiteid, et siia maha jäetud vene sõjatehnikat veeti tsiviillaevaga. «Riigiprokurör kirjutas selle kohta ühe lause: ei ole õnnestunud kindlaks teha, kas veeti või ei veetud,» kirjeldas Lang, et Kurmil ei õnnestunud leida lõplikke tõendeid ei ühe ega teise väite tõendamiseks.

Lang jutustas, et Margus Kurmi enda initsiatiivil laiendati komisjoni ampluaad nii, et kaardistati küsimusi, mis muutsid laevahuku lõppraporti küsitavaks. «Ta pidi panema kirja mingid asjaolud, mida pole piisava põhjalikkusega käsitletud laevahuku põhjuste väljaselgitamise lõppraportis. Seda ta ka tegi. Valitsus võttis need küsimused kõik teadmiseks. Aga mida valitsus unustas teha oma istungil, oli lõpetada komisjoni eksistents. See tehti oluliselt hiljem,» ütles Lang.

Langile tundub, et Margus Kurm on juristina kasutanud asjaolu, et riigisekretäril jäi komisjoni tegevus lõpetamata, informatsiooni kogumiseks, mida ta üritab mingil moel ära kasutada. «Minule on ebaselge, et milleks. Kui inimene tuleb tõsimeelselt välja teooriaga, et Estonia põrkas kokku Rootsi allveelaevaga ning see on suudetud 20 aasta jooksul kinni mätsida, siis minu meelest on tegemist psühhiaatrilise probleemiga,» heitis ta ette.

Lang sõnas, et kui Kurm juba tituleerib ennast võõraste sulgedega, muutub tema uurimine äärmiselt kaheldavaks ja ebausaldusväärseks. Koorberg vaidles vastu, et tegemist ei ole Margus Kurmi soologa, sest sellised projektid on ühemereaktsiooniks liiga suured ja kallid. Projekti on kaasatud ka Rootsi omasteorganisatsioon ning Estonias hukkunute lähedasi ühendav Memento Mare Eestist. «Minu meelest on täiesti loogiline, et suur meediakirjastus soovib olla asja juures, sest ajakirjanduse ülesanne on otsida tõde,» sõnas ta ning lisas, et küsimusi ja püstitatud kahtlusi Estonia huku kohta on liiga palju.