VÄLISMÄÄRAJA ⟩ Sven Jürgenson: Julgeolekunõukogu tõstis Eesti prestiiži

Kuku raadio saate «Välismääraja» pulti asus ajakirjanik Neeme Raud New Yorgist, et uurida Eesti ÜRO suursaadikult Sven Jürgensonilt, kuidas paistab maailm ÜRO Julgeolekunõukogust. Lähemalt vaatlesid Jürgenson ja Raud, miks on Eesti-sugusel väikeriigil oluline osaleda ÜRO Julgeolekunõukogu töös ning mida on suutnud ÜRO maailmas ära teha. Arutluse alla võeti ka Afganistanis toimuva mõju maailmapoliitikale ning Venemaa ja Hiina huvi Afganistanis.

Raud tõi välja, et Jürgenson pole teinud saladust, et ka tema oli mõneti kahtlev, kas Eesti peaks kandideerima ÜRO Julgeolekunõukogusse. Suursaadik meenutas, et ta polnud küll skeptik, aga oli avatud mõlemale poolele.

Teda häiris, et kandideerimise ajal nii idee toetajad kui ka vastased justkui pidasid teise poole seisukohti ebalegitiimseks. Näiteks kui vastased tõid argumendiks, et Julgeolekunõukogus on alalistel liikmetel vetoõigus ja seega märksa suurem tähtsus otsuste vastuvõtmisel ning Eesti osalus läheb liiga kalliks, siis toetajad leidsid, et see kõik on vale ning niimoodi ei tohiks üldse rääkida. «Ma arvan, et tohib. See on täiesti legitiimne debatt,» märkis ta.

Pärast pea kaht aastat Julgeolekunõukogus on Jürgenson nüüdseks veendunud, et osalus tasus igal juhul ennast ära. Ta põhjendas, et valdav enamus Julgeolekunõukogu tööst ei käi 10+5 formaadis, mis seaks alalised liikmed teistest eraldi, vaid olulised on ikka kõik 15 liiget. Lisaks on Eesti saanud tugevalt esile tuua meile tähtsaid teemasid nagu Ukraina, Valgevene ja küberjulgeolek. Viimase puhul tegi Eesti ka ajalugu, tõstatades esimest korda küberjulgeoleku teema Julgeolekunõukogus.

«See kõik eeldab seda, et Julgeolekunõukogus olemisel ja sinna minnes peab olema Eesti-sugusel väiksel riigil väga kõrge ambitsioon. Kui me niisama tiksuksime kaks aastat ära, siis kasutegurid, mida me sealt saame, jääksid olemata,» sõnas Jürgenson. «Praeguseks ikkagi on niivõrd tunnetatav, kuidas Eesti prestiiž on ÜRO liikmeskonna hulgas tõusnud. Meile vaadatakse väga palju alt üles. Ka kõrvaltvaatajad on öelnud, et Eesti on selgelt olnud kõige aktiivsem valitud liige.»

Ta rõhutas, et Eesti pole aktiivne edevusest, vaid just nii-öelda oma teemade üleval hoidmiseks. Teiseks on Julgeolekunõukogus osalemine Eesti diplomaatiale põlvkonnaprojektiks. Järgmist kandidatuuri planeeritakse alles 2050. aastaks. Tegemist oli kaalutletud otsusega, sest Jürgenson võrdles, et Saksamaa proovib Julgeolekunõukogus olla iga seitsme ja Iirimaa iga 20 aasta tagant. Seega sobiks Eestile liikmelisuse vaheks umbes 30 aastat. Nii saab ÜRO Julgeolekunõukogus osalemise unikaalne kogemus osaks ühele põlvkonnale diplomaatidest.

Suursaadik lisas, et on veendunud, et tema suhteliselt noore mees- ja naiskonna kogemust saab veel kasutada väga paljudes Eestile huvipakkuvates küsimustes.

Raud tõi esile, et tema on kuulnud kriitilisi hääli, et Eesti on olnud teemade tõstatamisel hüperaktiivne ning tahtnud saada tähelepanu ka küsimustes, mis ehk ei peakski Julgeolekunõukogusse kuuluma. Jürgenson kostis vastu, et definitsiooni kohaselt tegeleb Julgeolekunõukogu maailma rahu ja julgeoleku küsimustega.

Ta argumenteeris, et see on väga lai definitsioon. Näiteks liikmesriigid nagu Hiina ja Venemaa on nii-öelda puristid, kas tahavad Julgeolekunõukogu tööd käsitleda väga kitsalt. Nende nägemuses ei kuulu sellesse näiteks konfliktide ärahoidmine, vaid Julgeolekunõukogusse peaks arutelu jõudma alles siis, kui konflikt juba käib.

Jürgenson sellise seisukohaga ei nõustunud. «Igasugune loogiline mõtlemine ütleb, et ärahoidmine on märksa odavam ja parem variant kui tagajärgedega tegelemine,» ütles ta.

Samuti polnud ta päri kriitikaga, justkui Eesti tegeleks küsimustega, mis meisse ei puutu. «Kui me vaatame teemasid, mida Eesti on tõstatanud, siis need pole kuidagigi olnud visklemised ühest seinast teise,» leidis Jürgenson. Ta põhjendas, et Eesti teemade ühisosaks on meie otseste huvide kaitse, mis on tinginud Ukraina, Valgevene ja küberjulgeoleku teema. Naiste ja laste õiguste kaitsega on Eesti tegelenud ÜROs juba pikka aega.

Lisaks on Jürgensoni sõnul oluline, et Eesti paistaks silma rahvusvahelise lisaväärtuse andjana. Seega ei saa jääda ainult nii-öelda ühe teema riigiks, vaid tuleb olla aktiivne teisteski küsimustes. Ta ise on näiteks Sudaani sanktsioonikomitee esimees. «Nii on näha, et me oleme tegelikult proaktiivne ja kogu maailmale kasu andev Julgeolekunõukogu liige. Seda on palju tähele pandud,» kirjeldas Jürgenson. «Meie käed on nii-öelda läinud pikemaks ja maailm on meile avardunud.»