SINNA JA TAGASI. ⟩ Sarajevo õppetund

Sarajevo on täis surnuaedu, uusi ja päris vanu. FOTO: Krister Kivi Foto: Krister Kivi

Inimestel Bosnias ja Hertsegoviinas on taas hea elu. Vähemasti turskel taksojuhil, kes sõidutas mind 30 kohaliku marga eest lennujaama ja Miljacka jõe kallastel laiuva vanalinna vahel. Sõit pidanuks maksma 20 marka ehk umbes 10 eurot, kuid taksojuht, nagu peaaegu kõik maailma taksojuhid, tahtis enam. Kohe kui autosse istusin, kukkus taksist aga lihtsameelselt kiitlema: «Päevas teenin sada eurot, kui töötan iga päev, teenin kuus 3000 eurot! Teie vist ei teeni oma maal kuus 3000 eurot, ega ju?»

Igasugune Eesti palk, suur või väike, on Bosniasse ja Hertsegoviinasse viiduna palju rohkem väärt. Hinnad pole nii ime­odavad kui mõnes Aasia paigas, kuid kõik maitsev – alustades spiraalikujulisest lihapirukast nimega burek ja lõpetades magusroaga hurmašice, mis meenutab siirupisse uputatud Tallinna leivakest – maksab umbes kaks korda vähem, kui analoogsete toodete eest võidaks küsida Eestis.

Selline kogemus on iseäralikult lõõgastav: sirutad jalad laua all välja, ohkad õndsalt, tellid veel ühe üheeurose rohelise tee ja vaatad jõe kohal lendlevaid piiritajaid.