/nginx/o/2013/09/05/2177179t1h8087.jpg)
/nginx/o/2021/09/09/14058305t1h0cff.jpg)
Alles see oli, kui Endla lavale ilmus Leea Klemola rabav näitemäng «Kokkola», põhjamaise hulluse kvintessents. No mitte nii alles, esietendus oli veebruaris 2007, ligi viisteist aastat tagasi
Tellijale
ARVUSTUS ⟩ Öösel on paadis alati külm
Et hulluses on järjekindlust, tõestas Leea ja Klaus Klemola «Külmale maale», Endla laval 2010. Ja nüüd lavastas Ingomar Vihmar «Arktilised mängud», mis viib lõpule Marja-Terttu, Piano ja teiste uskumatud, aga elulised seiklused. Arktiline triloogia kuulub Vihmari isikupärase lavastajaloomingu tippu. Lavastus on stiilselt aeglustatud, ent oma nihkelisuses rütmitäpne, muusikapuhangud anarhistlikud ja hingestatud.
Kõik kolm näidendit on Maimu Berg tõlkinud meisterlikult: tegelaste kõnepruuk ja -rütm viitab ainuliselt soomlastele, mis loob pisukese võõrituse, ent kõlab suupäraselt. Näitlejatest on kõigis kolmes lavaloos osalenud Andrus Vaarik, Sepo Seeman, Ago Anderson ja Lauri Kink kui neli musketäri.
Kahest eelmisest lavastusest meenuvad iseäralik õhustik ja ansamblitunnetus. Kentsakas stiilsus iseloomustab ka uuslavastust: «surmtõsine komöödia inimeseks olemise ilust» on adekvaatne määratlus. Kui varasematel esietendustel võis märgata lustiviivukesi, mil näitlejad ei saanud naeru pidama, siis «Arktilised mängud» kulges kohase surmtõsidusega. Mängulaad on korraga sõge, absurdne, naljakas ja tõsiselt liigutav.