Rene Arikas: lähedastega koosviibimistel pole meile kriitikat esitatud

Margus Kurmi eestvedamisel asub kümne päeva pärast Estonia hauapaiga poole teele uus uurimismeeskond, et leida lähedaste küsimustele vastused. Ohutusjuurdluse keskuse juht Rene Arikasele tuli eraalgatus üllatusena. 

Arikas sõnas, et kuulis eraalgatusest ajakirjanduse vahendusel: «Raske on arvata midagi selle kohta, millega ise päris täpselt kursis ei ole. Et midagi arvata, tuleks selle informatsiooniga ka täpsemalt tutvuda. Kahjuks ei ole selleks veel piisavalt aega olnud.»

Ta lisas, et ta võiks lähedaste kriitika omaks võtta, kui see talle avalikult esitataks. «Meil on lähedastega olnud praktiliselt iga nädal kokkusaamised, vähemalt enne juulikuus toimunud eeluuringuid. Aga nüüd, pärast mereliste uuringute lõppemist, kord kuus. Nendel koosviibimistel sellist kriitikat ei ole esitatud ja selliseid küsimusi ei ole esitatud.»

Küsimuse peale, kas vraki juures hakkab kaks paralleelset uurimist toimuma, vastas Arikas, et Eestis, samamoodi nagu Soomes ja Rootsis, on vaid üks Ohutusjuurdluse Keskus, millel on mandaat läbi viia rahvusvahelisel tasemel Estonia esialgne hindamine. «Ma ei näe selles eesmärgis ja selles tegevuses mingeid muudatusi või vajadusi muudatusi teha,» ütles Arikas. «Järgmine aasta on plaanis läbi viia põhjalikud uuringud, mis me oleme planeerinud korraldada märtsis või aprillis. Sõltub jälle rahvusvaheliste hangete toimumisest.»

«Me tegutseme vastavalt kokku lepitud tegevusplaanile ja kuna ei ole esitatud mingeid küsimusi ega ei ole seatud omaste poolt kahtluse alla meie tegevus, siis on keeruline kommenteerida teemat.»

Rene Arikase sõnul on merelised uuringud alati seotud suurte kulutustega. «Loomulikult on küsimus, miks on eesmärk läbi viia suhteliselt paralleelsed uurigud, kasutades samasuguseid tehnoloogiaid, ootamata ära esialgse hindamise lõppu,» ütles Arikas.

Rene Arikas põhjendas, miks pole lähedastele siiani kättesaadavaks muudetud juulikuus vee all filmitud videomaterjale. «Kokku seda materjali – nii videosalvestisi kui ka erinevate sonarite pilte – on, ma pakun, pea sada tundi. Selleks, et seda materjali jagada laiema avalikkusega, on eelkõige videomaterjal vaja üle vaadata, mida ma tunnistan, ei ole mul ajapuuduse tõttu olnud võimalik veel täielikult teha.»

Arikase sõnul on vaja mitmed kohad udustada: võimalikud surnukehad, isiklikud esemed. «Kui see on tehtud, siis on võimalik panna see materjal kõigile üles.»