Belmondo, paberossipaki hüüdnimi

Mees ja tema Magnum: Belmondo salaagendina filmis «Proffesionaal» (1981). Foto: Filmikaader

Poolteist tiiru tegi piletisaba Eesti NSVs ümber Kosmose kino, kui seal linastus uus «Prantsuse laiaekraaniline värviline kaheseerialine» põnevusfilm, mille peaosas Jean-Paul Belmondo. Ma tean, seisin seal isegi.

Mingil kultuuripoliitilisel põhjusel avasid nõukogude ametnikud võimaluse kiigata mandunud läände just Prantsuse ja Itaalia filmide kaudu. Olid muidugi ka Louis de Funès ja Pierre Richard, kuid Belmondo oli neist suurim. Ta oli nii suur, et veel 1980ndatel kutsuti nõukogudemaal Belamorkanali paberosse Belomondoks.

Tallinna väisanud Poola lõbustuspargis sain nolgina üle mõistuse kallis õnnemängus auhinnaks kaks tikutopsisuurust näitlejapilti. Jean-Paul Belmondo oli võrratult väärtuslikum kui Alain Delon, nagu selgus hiljem vahetunnis Suosikkist maha pildistatud bändipiltidega äri tehes. Muide, Édith Piaf olevat öelnud: «Välja lähen Deloniga, koju jõuan Belmondoga.» (2019. aastal eesti keeles ilmunud Belmondo autobiograafiast «Tuhat elu on parem kui üksainus»)

Belmondo kehastas Prantsuse kinos seda, mille jaoks Hollywood pidi mängu panema vähemalt kolm-neli ülimaskuliinset näitlejat, näiteks Humphrey Bogarti, Marlon Brando, Steve McQueeni, James Deani. Belmondo elas nad kõik üle ja suri rahulikult oma voodis, kui uskuda pressiteateid. Mis ilmselt näitab, et mees oskas elada. Sa võid olla kihvt näitleja ja põlvkonna ikoon, aga selle pärast ei pea end sportautoga surnuks sõitma nagu James Dean.