Selle aasta 26. juulil tähistasite Väikese Väina Seltsiga tammi valmimise 125. aastapäeva. Mida te sel üritusel tegite?
See oli juba teine sellelaadne üritus – viis aastat tagasi tähistasime ka tammi 120. aastapäeva. Töö ja elu on mind kokku viinud paljude inimestega, kelle seas on üksjagu tuntud ja auväärseid tegelasi. Nii oli väina tammi aastapäeva tulnud kõlavamaks tegema tammiavade rajamise tuline pooldaja Ivo Linna, keda saatis kohalik lõõtsamees Mihkel Mereäär. Lühikese etteteatamise peale tuli taas kord päris palju inimesi kokku ja üritus pälvis ka paljude mandrilt saarele sõitvate inimeste tähelepanu.
Kas on olemas ka värsked uuringud, mis toetavad Väikese väina tammi avade ehitamist?
Sõltub sellest, mida värskeks pidada. 1980. aastatel uuriti Väikese väina keskkonnaseisundit põhjalikult. Minu teada on hiljem tehtud välitöid vähem ja olulisel määral toetutud just toonastele uuringutele. Hilisemal ajal, 2015. aastal, lõi laineid üks raskemetallide seireuuring, mille järgi oli nii kaadmiumi- kui ka elavhõbedasisaldus kõige suurem just Väikeses väinas püütud kalades (praeguste andmete järgi ei ületa raskemetallide sisaldus meie rannikumere kalades enam piirnorme – toim). Seda on seostatud setete kogunemisega väina tammi piirkonda ning seetõttu leidsid mereinstituudi merebioloogia ja hüdrokeemiaga tegelevad spetsialistid, et tammiavasid ei tulekski teha, sest pole teada, kas need väina keskkonnaseisundit üldse parandavad.
Sama instituudi ihtüoloogid on aga hiljuti positiivse üllatusena leidnud, et kunagised kuulsad merisiia kudealad väinas pole veel kadunud ja neid leidub mõlemal pool tammi, ja see räägib tugevalt tammiavade tegemise kasuks.