Tallinnas tohib nüüd hommikuni pidutseda vaid öödel vastu 1. jaanuari, 25. veebruari ja 24. juunit. Mäletan hästi üht oma esimest külaskäiku Londonisse, mis langes eelmise sajandi lõpuaastaile. Sai külastatud ka kohalikke baare. Ühel hetkel – ja väga vara, kindlasti kõvasti enne südaööd – plärises üle muusika valjusti viimastest tellimustest märku andev kell.
Tellijale
Tallinnas ei oota öist ringikõndjat enam keegi (1)
Kohe karjusid ka baaridaamid hoiatusi peatse sulgemise kohta ning rahvas hullus: jõuliselt trügiti end lähemale, et saada kätte veel üks jook või joogid. Neid manustati kulinal, sest korraga oli kõigil rutt – kiire mitte olemasolevaid drinke lõpetama, vaid kiire, sest õhku oli tekkinud jäätav hirm ilma jääda. Mõnigi endale õllevahust klaasi käes pigistav binge-drinker oli juba kohal; tema silmisse oli sugenenud see hägune kalapilk, mis kõneles eksimatult selleks päevaks kohvrid pakkinud ajutegevusest.