Endel Talvik: ajast, kellast ja meelest psühholoogi pilguga

Kella keeramine on kirgi kütnud juba aastaid. Foto: Toomas Huik

Praegu, kui päike on kõrgemal, on aeg võtta jutuks kella keeramine, sest muidu tuleb see jälle ootamatult. Prooviks vaadata natuke laiemalt ja mõelda (valge) aja kasutamisest.

Märkamatult on maailmas kehtestatud kellade diktatuur ning kõike kontrollivad tähtajad ja kokkulepped. Me tõuseme aja peale, viime lapsed kooli õigeks kellaajaks ja jõuame enamasti õigeks ajaks veel isegi tööle. Efektiivsus, kasum ja muud majandusnäitajad – kõik on seotud ajaga. See toob kaasa vajaduse ja soovi aega kontrollida ja mõõta ning järjest paremini kasutada.

Tõsi, ka antiikajal oli kell ning päev oli jagatud 12 tunniks nagu öögi. Samas olid olemas subjektiivselt tajutud ja hinnatud päev ning öö. Tõusti siis, kui oli vaja/võimalik. Tööde aja peale tegemine algas põhiliselt koos tööstuse arenguga. Nüüd oleme jõudnud sinna, et kell dikteerib meile isegi kalendrit – suve ja talve. Õigemini sunnib kasumijanu meid kella keerama ja kalendrit sättima.