- Füüsiliste ja vaimsete veidrustega toimetulekust spordis väga palju ei räägita.
- Saan öelda, et see on täielik diagnoos: mind oleks tulnud ravile saata.
- Olen ülitänulik selle eest, et mul ei õnnestunud ennast spordis päris ära tappa.
Pikkade aastatega suures spordis, enamasti kodunt kaugel, kaotas Eesti üks parimaid naissportlasi nii iseenda kui usu Ellu. Ta ei saanud tükk aega arugi, et midagi on väga valesti.
Veidi rohkem kui kolm aastat tagasi üllatas Kesk-Eestist pärit Saskia Alusalu kavala ja sitke esitusega kõiki, kes vaatasid Pyeongchangi taliolümpial kiiruisutajate ühisstardist sõitu. Neljas! See oli Eesti ainus rõõmuhetk tol maailma spordipeol.
Möödus veidi rohkem kui aasta – ja Alusalu usk kõigesse, mida ta sportlasena teeb, lõi kõikuma. Kaks järgnevat, muutlikku ja kohati ebalevat aastat said ametliku lõpu selle nädala algul, mil ta teatas, et tõmbab tippspordikarjäärile joone alla.
Ühtlasi otsustas Alusalu (27), et räägib usutluses Postimehele kõik hinge pealt ära. «Varem ma ei ole saanud kõigest rääkida, aga nüüd tahan rääkida nii, nagu arvan,» ütleb ta. «Ma ei jaksa enam anda mittemidagiütlevaid vastuseid. Tunnen, et pean selle kõik endast välja saama.»
Millest algas elus ümbermõtlemine ja ümberhäälestumine?
(Mõtleb.) Oli üks hetk juba ammu, 2019. aasta suvel, kui sain aru, et ei jaksa enam senist moodi elada. Juhtus lihtsalt see, et nutsin ennast ühel põllul tühjaks.
Mis seal juhtus?
Ma ei tea, kas olen valmis sellest rääkima... Ja kuidas seda inimesteni viia, sest see oli poolmüstiline kogemus. Olen sellest väga vähestele rääkinud ja enamik reaktsioone on olnud sellised, et kas ma võtsin mingeid aineid.
Põhimõtteliselt... ma hakkasin uskuma millessegi suuremasse. Tundsin, et mingis mõttes olin varem usu suure tähega Ellu täiesti ära kaotanud. Olin nagu [silma]klappidega hobune, kuni selleni välja, et ma ei kartnud üldse riskida. Olin poolfataalse pildiga spordis kinni.