BIOTOOPIA ⟩ Timur Si-Qin: Psühhedeelikumid on põhimõtteliselt põlisrahvaste tehnoloogia

«Uus protokoll VR» (2018). Foto: Kunstniku Ja Magician Space (Beijing) loal

• Kunst, ökoloogia ja uus materialism
• Kristlus kui kohanemisvõimetu süsteem
• Tehnoloogia ja lääne tsivilisatsiooni mured

Selle nädalal neljapäevast laupäevani toimuv Biotoopia ürituste sari on mitmes mõttes eriline. Nii Viinistu kunstisadamas kui ka veebis toimuvat nähtust on raske ühtsetesse raamidesse panna: see on korraga nii kunstifestival kui ka teaduskonverents – siin satuvad sümbioosi teadus ja kunst, muusika ja inimjärgne filosoofia. Kõnelevad oma ala tipud nii kaugelt kui ka lähedalt. Koos otsitakse lahendusi planeedi kõige põletavamatele küsimustele ning üritatakse eri valdkondade teadmisi sünteesida.

22 ülemaailmse külalise seas on ka kunstnik Timur Si-Qin, keda pole samuti võimalik lihtsasti kokku võtta. Tema isa on hiina mongol ja ema sakslanna, kelle esivanemad elasid Eestis. Enne Biotoopia ametlikku algust rääkisime kunstist, tehnoloogiast ja religioonist. Otsustasime sinatada.

Biotoopia

Konverentside ja kunstiürituste sari, mis üritab tugevdada kunstide ja teaduste vahelist võrgustikku.

26.–28. augustini Viinistu kunstisadamas ja biotoopia.ee.

22 kõnelejat ja kunstnikku, nende seas Andreas Weber, Margus Ott, Sirje Helme, Hasso Krull, Norman Orro, Grete Arro, Kristina Õllek, Vicente Raja ja Rein Raud.

Biotoopia fookuses on tänavu väga tugevalt ökoloogiline kriis. Kuidas on uute tehnoloogiate teke ja järjest süvenev kliimakriis kunsti rolli ühiskonnas muutnud?

Ma tegelikult ei arva, et see oleks muutunud. Kunst selle sõna laiemas tähenduses ongi kultuuri kude. Ja selles mõttes on kunst alati täitnud sama funktsiooni. Loomulikult on kunst teatud mõttes alati muutumises, aga mingil fundamentaalsel viisil on ta tegelikult kogu aeg ühesugune.

Kui rääkida keskkonnast, siis veel mõned aastad tagasi see teema kaasaegse kunsti valdkonda nii otseselt ei huvitanud. Kui mina nende teemadega tegelema hakkasin, just seoses uue materialismiga (filosoofiline koolkond, mis ühendab nüüdisaegse füüsika suhtepõhise metafüüsikaga – toim.), siis kohtasin ma kunstimaailmas väga tugevat vastupanu.

Ma mäletan, et inimesed olid toona üsna skeptilised selle suhtes, et looduse, evolutsiooni ja bioloogia küsimusi võiks kaasaegses kunstis huvitavalt käsitleda. See vist tuleneb osalt arusaamast, et loodus on midagi etteantut ja muutumatut. Aga tegelikkuses on see midagi palju dünaamilisemat.

Ja evolutsioon samuti. Toona ei saadud kunstimaailmas päris hästi ka uutest materialistidest aru ega osatud selliste filosoofide nagu Jane Bennetti mõtteid otseselt kliimakriisiga seostada. Aga mulle tundub, et see on nüüd muutunud.

Kunstnik TImur Si-Qin Von Krahli baaris. Foto: Peeter Laurits

Sa mainisid uusi materialiste. Millised mõtlejad sulle kui kunstnikule veel mõju on avaldanud?

Uutest materialistidest meeldib mulle väga Jane Bennett. Aga mind on tugevalt mõjutanud ka Manuel DeLanda. Mulle õudselt meeldib, kuidas ta kirjutab – väga konkreetselt. Ta suudab liikuda täiesti materialistlikus universumis hõlpsasti punktist A punkti Z ning seletada tee peal iga vahepealse kihi detailselt ja süvitsi lahti. Ühtlasi on ta mehhiklane, kellel on tugev šamanistlik või psühhedeelne minevik... või õigemini olevik. (Naerab.) Ma suhestun sellega.

Jah?

Psühhedeelikumid on põhimõtteliselt põlisrahvaste tehnoloogia, millel on nüüd vaikselt õnnestunud laiemasse maailma tagasi tulla. Ma olen saanud nendest kogemustest palju olulisi mõjutusi.

Manuel DeLanda raamat «Intensiivne teadus ja virtuaalne filosoofia» Foto: Raamat

Su isa on hiina mongol ja ema sakslane, kelle esivanemad elasid Eestis. Sinu endine kasuisa on apatš. Kuidas on selline võimas kultuuridevaheline olemine mõjutanud su maailmataju?

Mind mõjutas see väga tugevasti. Kõige põhilisemal ja algsemal tasandil aitab multikultuursus ära hoida selle, et inimene ühegi kultuuri tõdesid liiga tõsiselt võtab. Mul on väga hea meel, et mul on olemas teatav võrdluspunkt ida ja lääne vahel. Ning veelgi enam, teatav võrdluspunkt globaliseerunud kultuurimaailma ja üleilmse põlisrahvaste kultuurilise maailma vahel.

Mis on sinu kunstnikukreedo?

See metaprojekt, millega ma praegu tegelen, kannab pealkirja «Uus rahu». Mind väga huvitavad religioonid. Eriti kasulik on neist mõelda kui kultuurilistest kohanevatest tähendussüsteemidest. Täpsemalt öeldes, nad on midagi, mis suudavad kohaneda vastavalt gruppide või hulkade suurusele. Religioonid mängivad teatavates kehalistes üksustes asuvate pingetega – näiteks indiviidi ja grupi vaheliste pingetega. Religioonid suudavad need pinged sünkroniseerida ja sealt toota teatava moraalse kogukonna, millel on siis võrreldes teiste gruppidega erinevad võimalused kohanemiseks. Selles protsessis osutuvad siis ühed religioonid edukamaks ja teised surevad välja.

Nii et sa vaatad siis kunstnikuna usundeid läbi evolutsioonilise prisma – aga kas see ohtlik ei ole? Mu meelest pole siit väga kaugel näiteks mõte, et hilisemad, monoteistlikud religioonid on kuidagi paremad või arenenumad süsteemid kui näiteks animism...

Ei-ei, minu meelest on just vastupidi. Näiteks kristlus kohandus täpselt konkreetsesse aega ja hetke, aga kirja ja mitmesuguste tekstide kanoniseerimise kaudu, mis omakorda kinnistas teatavad käitumisvormid, muutus süsteem selliseks, et ei suutnud enam kohaneda. See on kohanemisvõimetu süsteem.

Samas, omal ajal muutus kristlus omal ajal ikka väga populaarseks – läks viraalseks. Nii et midagi tegid nad ju väga õigesti? Või väga valesti…

Mind on mu kunstipraktikas palju mõjutanud ka selline evolutsioonibioloog nagu David Sloan Wilson, kes kirjutab samuti religioonist. Ta räägib pikalt varajasest kristlusest ja vastandab neid omaaegse esseenide sektiga. Wilsoni järgi on üks religiooni keskne funktsioon andestuse reguleerimine. See seab üles süsteemi, mis võimaldab öelda, kes kellele mida andeks annab.

Wilson pakub välja, et põhjus, miks kristlus omal ajal vohama hakkas, oli, et see religioon avas judaistliku sotsiaalse võrgustiku mittejuutidele. Korraga oli nüüd ka mittejuutidel juurdepääs vastavatele tugistruktuuridele. Ja see sai selle konkreetse religiooni leviku puhul otsustavaks.

«Ro Rinquia altar: Eraldamata maa» (2020). Foto: Kunstniku Ja Von Ammon Co. loal

Keda kunstnikest pead oma kaasteelisteks?

Kindlasti inspireerib mind väga mu hea sõber Katja Novitskova, kellega mul on olnud huvitavaid intellektuaalseid arutelusid. Paljud meie filosoofilised eeldused maailma kohta kattuvad ning meid huvitavad sarnased küsimused ja teemad – kasvõi seesama uus materialismi perspektiiv. Aga loomulikult on veel lõputu hulk kunstnikke, keda ma väga au sees pean.

Ma ei ole siiski päris veendunud selles, et kultuurilisi süsteeme saaks ära seletada bioloogilise raamistiku kaudu.

See on seesama vastupanu, mida ma ennist mainisin. Mulle tundub, et see on seotud teatava vastumeelsusega näha inimest loomana. Mis omakorda on kristlusest pärit jäänuk. Teatav antropotsentriline vaatepunkt maailmale.

Kas näiteks mõte, et ainult «tugevam» jääb kultuuris ellu, ei ole sulle kuidagi vastumeelne?

Aga idee, et evolutsiooni tuleks seostada eeskätt sellega, et ainult tugevamad jäävad ellu, pärineb samuti aegunud evolutsioonikäsitlusest. See on umbes 19. sajandist pärit, Victoria-aegne arusaam evolutsioonist – tänapäeva neodarvinismijärgses evolutsiooni käsitluses ammu aru saadud, et hoopiski sümbioos on äärmiselt tähtis, kui mitte kõige tähtsam osa evolutsioonilistest protsessidest.

Seesama David Sloan Wilson, keda ma mainisin, on suur teerajaja rühmavaliku teoorias (group selection theory) ja on ajalooliselt oma vaadetes vastandunud Richard Dawkinsile. 1970. aastatel, kui Dawkins kirjutas «Isekat geeni», saabus laiem kultuuriline hetk, kus toonane ühiskond liikus indiviidi poole. Ja evolutsioonilise bioloogia näitel taandati kõik geeni tasandile ja kõike ülejäänut ignoreeriti. Sloani valikukäsitlus aga sedastab, et selektsioon ei toimu ainult geeni, vaid ka raku, organelli, hulkrakulise elusolendi tasandil… Ja jõuab kuni kogu planeedini välja. Geenist planeedini. Põhimõtteliselt peaksime suutma need skaalad omavahel sümbiootiliselt kokku viia.

Installatsioon «Ida, lõuna, lääs ja põhi» (2018). Foto: Kunstniku Ja Magician Space (Beijing) loal

Mis rolli mängib kunstis ilu? Praegu on jälle moodi läinud öelda, et kunst peab ilus olema.

Kui tulla nüüd tagasi mu kunstnikukreedo juurde, siis üks asi on küll ära tunda, et on olemas religioonisüsteemid. Aga selle all lasub ka mingi laiem vaimsuse, või kui soovid, spirituaalsuse emotsioon. Ma arvan, et meil kõigil on kaasasündinud juurdepääs sellele emotsioonile.

Aga tänapäeva sekulaarses ühiskonnas ei ole meil sageli häid raamistikke sellega tegelemiseks ja nii paneme need spirituaalsuse või vaimsuse tunded lihtsalt kõrvale ega mõtle neist. Või kui me neid enda jaoks käsitleme, siis enamasti ainult kolme põllumehe-usundi kaudu – ma pean silmas kolme suurimat monoteismi. Ma nimetan neid põllumehe-usunditeks, aga võib-olla veelgi täpsem oleks nende kohta öelda istanduse-usundid, sest need on süsteemid, mis seati üles sümbiootiliselt põllumajandusega. Mis on muide ka üks põhjus, miks neil oli nii suur kokkupõrge paganlusega – sest nomaadlikum eluviis kirjutati üle põllumajanduslikuma elustiiliga.

Niisiis, kui meil on praegu kõik need keskkonnaprobleemid, siis mina leian, et võib-olla peaksime minema tagasi nende spirituaalsete mõtete ja tunnete juurde, et lükata oma käitumises liikvele mingi suuremat sorti muutus. Ja ma arvan, et kunst rakendab samuti neid spirituaalseid emotsioone – kõige paremat sorti kunsti puhul on sul ikkagi teatud moel ülev tunne.

Mida see muutus käitumises endaga kaasa võiks tuua?

Põlisrahvad on alati öelnud, et kõigi lääne ühiskonna murede lähtekoht on tegelikult spirituaalne vaesus. Seda võib ilmselt nimetada ka kujutlusvõime kriisiks. Antropoloog Wade Davis sõnastab selle kenasti: läänes kasvatakse meid üles nii, et me näeme mäe asemel hunnikut kive, samas paljudele põlisrahvastele on mägi püha entiteet. Ja see kultuurilisel erinevusel on tohutu hulk käitumuslikke järelmeid. Põhimõtteliselt on võimalik planeedi ekspluateerimise taga näha seda erinevust.

«Peegelmaastiku kujutis 1» (2017). Foto: Kunstniku Ja Sociieté Berlin loal

Biotoopia on seadnud endale eesmärgiks tuua kunst ja teadus teineteisele lähemale. Mis suunas sa näeksid kõige meelsamini seda sümbioosi minemas?

Ma arvan, et ontoloogilises mõttes ei olegi tehnoloogiat tegelikult olemas. Tehnoloogia on lihtsalt inimeste laiendatud fenotüüp. Aga mitte ainult inimeste, vaid ka mitmete teiste organismide, kes kasutavad ja rakendavad esemeid. Sümbiootilised suhted looduses on samuti teatud mõttes tehnoloogilised. Ka mitokondrid on tehnoloogia. Nii et sellises laiendatud tähenduses võib ükskõik mis asi tehnoloogia olla.

Kas sa loed ennast pigem tehnopessimistiks või -optimistiks?

Mu meelest on küsimus sellest, kas tehnoloogia on hea või halb, on läänelik patuoinas, millega on mugav lääne ühiskonna käitumist kas selgitada või välja vabandada. Küsimus on ju kultuuris laiemalt – probleem ei ole mitte esemetes ja tööriistades, vaid selles, mismoodi neid kasutatakse.

Timur Si-Qin (1984)

New Yorgis mitmesuguste meediumitega tegutsev installatsioonikunstnik

Tal on olnud näitusi Washington D.C.s asuvas Von Ammon Co. galeriis, Riia kaasaegse kunsti biennaalil, 2019. aasta Aasia kunsti biennaalil, Milanos asuvas Spazio Maiocchis, New Yorgi The Highline galeriis, ning Magician Space, Beijingis.