/nginx/o/2015/08/07/4358401t1h73d3.jpg)
/nginx/o/2021/08/24/14016166t1h090a.jpg)
Tallinna Linnateatri «Balti tragöödia» on huvitav nähtus: iseseisvalt vaadelduna on enamik lavastuse osistest nauditavad, kuid kokkumäng jääb konarlikuks ja tervikmõju seetõttu harali.
Tellijale
ARVUSTUS ⟩ «Balti tragöödia» – Jooni! Värvi! Hääbu!
Mind intrigeeris esiti, kuidas leiavad ühise keele Kertu Moppel ja Karl Laumets, kes on kahasse Siegfried von Vegesacki romaanitriloogia dramatiseerinud, et siis Laumets seda lavastada saaks. Moppeli varasemad klassikatõlgendused dramaturgi ja lavastajana Eesti Draamateatris (Maksim Gorki «Väikekodanlased», Hendrik Ibseni «Rahvavaenlane» ja Klaus Manni «Mefisto») on tõestanud tema oskust puhastada tekstist – olgu siis tegemist näidendi või romaaniga – välja just see, mis siin ja praegu päevakajaline.
Kuigi tegelastevahelised suhted jäävad sellise lähenemise puhul pigem tagaplaanile ning ennekõike on laval erinevate maailmavaadete esindajad, on dramaturgiliste suhete võrgusilm olnud Moppeli töödes siiski piisavalt tihe, et lavale ei jõuaks vaid seisukohti demonstreerivad tüübid. Ka «Balti tragöödia» algab üsna pika ekspositsiooniga, kus enamiku tegelaste hõimu- jm suhted järgemööda läbi käiakse, aga edasistes stseenides kumavad need kaasa vaid mentaalse märkmena ehk neid ei arendata ning mitmest rollikaarest jõuab publikuni vaid algus- ja lõpp-punkt. Ometigi on Laumetsa seninähtud lavastustes olnud lähenemine Moppeli omast veidi erinev: huvikese on ennekõike inimesel ja küsimusel, miks ta nii mõtleb.