ELU KOOS KUNSTIGA ⟩ Kris Lemsalu: kui konts liiga sügavale mulda vajub, on vaja edasi liikuda

Kunstnik Kris Lemsalu oma ateljees. Foto: Andres Haabu

Kris Lemsalu on kui aerosool, mis kirjutab oma värvid sõprade eludesse ja loomingusse, nii nagu kirjutab kirev kunstnikest kogukond ennast tema töödesse. Lemsalu elu koos kunstiga ei ole mitte objekti-, vaid lugude- ja inimestepõhine, see on sümbioos, kus kunst maskeerib end elu enese palituga.

Kohtume Lemsaluga ühel vihmasel lõunatunnil, mil ta tuleb USA saatkonnast viisavestluselt. Temaga kohtumine ei ole selline kindla kestusega üks-kaks-ja-tehtud tegevus, vaid pigem kulgemine, kus tuleb reserveerida istekoht spontaansusele ja asjade loomulikule kulule, millest sõidavad vahepeal üle olmemured.

Näiteks nõuab politsei- ja piirivalveametist äratoomist uus ID-kaart ning pakkida tuleb Ateenasse saadetavad teosed. Ootamatused jätavad küll fotograafi hetkeks ootama, kuid see, nagu juba mainitud, pidigi kohtumise juurde käima, nagu ka asjaolu, et intervjuu või täpsemini mõttevahetuse vältel põikab Lemsalu ateljeest läbi performance-kunstnik Maria Metsalu või sepp Tarvo, kes ka paljusid Lemsalu installatsioone teostada aitab.