Afganistani veteran: kurb, et see ponnistus viljatult lõppes

Urmas Aid (vasakul) koos pereliikmetega. Foto: Carolin Illenzeeri Fond

Neliteist aastat tagasi, 2007. aasta suvel Afganistanis NATO juhitud operatsioonil koos kahe teise Eesti kaitseväelasega haavata saanud endine demineerija Urmas Aid on pööranud tükk aega tagasi oma elus uue lehekülje ning tunnistab, et pole uudiseid kaugel maal toimuva kohta jälginud.

Kaitseliidu Viru malevas instruktorina töötav vanemveebel laseb esmalt kuuldavale kerge ohke. «Loomulikult on keeruline küsimus,» kostab ta. «Arvan niimoodi, et ju siis on selleks [sõjapidamiseks] vajadus, sest ega nii suured asjad ei juhtu niisama tühja. Isiklikus plaanis on see juba möödanik ja olukord nii palju muutunud, et selleks peab natukene mõtlema ja enda jaoks lahti mõtestama.»

Aid räägib algatuseks rõõmsal toonil hoopis sellest, et tal pole olnud üldse mahti uudiseid jälgida. Käsil on puhkuse viimane päev ning mees toimetab agaralt Peipsi ääres, kus vanas talumajapidamises on käsil renoveerimistööd. Täpsemalt öeldes katusevahetus, mida ta teeb puhtalt oma pere jõududega. «Rõhk on sõnadel «ise tegin», mul ei olnud palgatud tööjõudu. Eestlane ei saa muudmoodi puhkuse ajal, kui peab tööd tegema,» lausub ta ilmse rahuoluga. «Aga täitsa tõsiselt. Ma ei tea praegustest sündmustest midagi, sest tegelesin mastaapsete ehitustöödega. Ei julge puusalt tulistada, vaid peaksin enne uudiseid lugema.»