Nädala taust ⟩ Presidendi­valimised eeldavad korda ja poliitikute head tahet

Kahe kolmandiku riigikogu toetus tagab Liia Hänni hinnangul presidendile neutraalse vahekohtuniku rolli, mis sobib parlamentaarsele demokraatiale kõige paremini. Foto: Erik Prozes

Kolmkümmend aastat tagasi kokku kutsutud ja 10. aprillil 1992 viimase istungi pidanud Põhiseaduse Assamblee (PA) töös oli presidendivalimiste korraldus – põhiseaduse paragrahv 79 – viimane punkt, mis sai valmis ja läbi hääletati. Seda tehti kiirustamisi ning nagu PA liikmed on öelnud, olid kõik juba väsinud pikkadest koosolekutest ning lootsid enne kevadet põhiseaduse kava valmis saada.

Kuna loodi põhimõtteliselt parlamentaarset riiki, siis jäi presidendi otsevalimise võimalus üsna kindlalt kõrvale. Rohkem kaaluti, kas jääda ainult riigikogu tasandile või tuleks luua juurde ka teisi kogusid. PA redaktsioonitoimkonda juhtinud Liia Hänni kirjeldas otsustamise käiku järgmiselt: «See valimise kord sündis PA redaktsioonitoimkonnas eesmärgiga tagada presidendile laiapõhjaline poliitiline toetus.» Kuid nad nägid ka ette, et riigikogu võib jääda siiski hätta, mistõttu nad mõtlesid välja ka tagavaralangevarju ehk valimiskogu.

Otsevalimiste võimalusse suhtusid PA liikmed algusest peale väga skeptiliselt. USAst tulnud Rein Taagepera kui tunnustatud valimissüsteemide ekspert kinnitas teistele assamblee liikmetele, et peale Ameerika Ühendriikide ei ole otse valitud presidendid kusagil midagi head kaasa toonud. Probleem on selles, et isegi parlamentaarse põhiseadusliku korra tingimustes võib tugeva otsemandaadiga president hakata rivaalitsema parlamendiga, tõsta üles konflikte, mis takistavad riigi arengut. Eesti-sugusele riigile võib selline olukord olla ohtlik.