UUEL KODUMAAL ⟩ Tui Hirv: ma ei nuta Eestit taga

Tui Hirve koolitee algas kümme päeva pärast Eesti iseseisvuse taastamist 1991. aastal. «Esimene lend ilma koolivormi ja ­oktoobrilapse rinnamärgita,» ütleb ta. FOTO: Páll Ragnar Pálsson Foto: Páll Ragnar Pálsson

«Armastada võib kodu, aga et seal oleks võimalik elada, peab toimima majapidamine. Majapidamine ei ole asi mida armastada,» ütleb Eestist Islandile kolinud  muusik ning kirjanik Tui Hirv.

Meri on Vesturbærist ehk Läänelinnast (Reykjavíki üks vanimaid piirkondi) kiviga visata, ääretu ja soolakalt adrulõhnane. Või mis meri ta on – lausa ookean! Vasakult paistab üle vee kätte Islandi presidendi residents, tilluke otsekui nukumaja, paremale jäävad aga sakilised neemeotsad ja nende kohal pimeduses süttivad tuled. Kuid liiva on vähe, pigem rohupuhmad ja suured mustad kivirahnud vetikate niiske päevateki all ning tõusu ja mõõna vaheldumisest tekkinud veelombid. Nende taga aga suur hall tühjus mõni kraad heledama taevahalli all.

Lauljale ja kirjanikule Tui Hirvele meeldib siin sageli jalutamas käia, siin oma uuel kodumaal. Juba alates 2013. aastast elab Tui Reykjavíkis ning kuigi Wikipedia rõhutab, et Tui on «eesti laulja» ja «eesti kirjanik», võib millalgi muutuda reaalsuseks epiteet «islandi kirjanik» – kirjandus on Islandil «aegade algusest kõige tugevam kunstižanr, valgusaastate kaugusel kõigest muust», ning tiraažid on Tui arvates kohati suuremadki kui Eestis: «Jõulude ajal saavad kõik siin kingiks raamatuid ning kui mõnda teost ostetakse, siis kõik seda ka ostavad.»