/nginx/o/2014/11/25/3552393t1h8c98.jpg)
/nginx/o/2012/02/07/946778t1hae87.jpg)
Eesti Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali aastaauhindade žürii kuulutas välja nominendid.
Tellijale
Ängi aasta
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Mitte ainult raamatuid ei trükitud palju, vaid ka kirjandust, võtab mulluse kirjandusaasta kokku žürii eesotsas seisev Tallinna Ülikooli kirjastuse tegevtoimetaja ja Tartu Ülikooli maailmakirjanduse doktorant Rebekka Lotman. Parimatest parimad selguvad 14. märtsil.
Rebekka Lotman, milline oli kirjandusaasta 2011? Mis rõõmustas?
Hea aasta oli, tõesti. Mitte ainult raamatuid ei trükitud palju – kuigi statistiliselt veidi vähem kui mõnel eelmisel aastal –, vaid ka kirjandust. Ses mõttes sattusin heal aastal žüriisse.
Hakkas silma palju tugevaid debüüte. Ja sümpaatne on, et inimesed julgevad ja viitsivad erinevaid žanre katsetada. Proosa oli mitmekülgne, ilmus muinasjutte, novelle, lühiromaane, suurvorme, ajaloolisi romaane, krimkasid, miniatuure, ja kõigist on tasemel näiteid.
Luuleaastagi oli rikas, nii poeetiliselt kui temaatiliselt. Iga žüriiliige leidis luuletusi, mille puhul oli tahtmatult üllatunud, et vaata kui hästi ikka kirjutab.
Aga mis kurvastas?
Nii halbu raamatuid, mis päris kurvastaks, polnud, või on need meelest läinud. Aga paar hingematvat lugu või värssi tegid küll nukraks.
Millised suundumused silma jäid?
Ühe ühisnimetajana kõigis valdkondades luulest näitekirjanduseni võiks nimetada ängi. Mitte et seda nüüd tingimata igas teoses oli, aga noodina jäi see kõlama. Nii inimese, luuletaja ängi, eestlaste ängi kui eksistentsialistlikku ängi.
Äng on selline universaalne teema kirjanduses, aga peaaegu võiks üldistada, et selle ängistavaga on lepitud. Küll küünilisemalt, küll külmemalt, fatalistlikult. Muidugi on lepitud ainult näiliselt, muidu sellest ei kirjutataks. Seega ikkagi sotsiaalkriitika. Tihti tuuakse see meie aja või rahvuse äng välja mängeldes, ja seda lõikavam see tundub.
Kui ühtne oli žürii?
Ma alustuseks selgitan natuke žürii tööd. Kõik viis liiget panid aasta alguseks igas valdkonnas kirja kümme lemmikut. Paar nädalat vaagisime neid nimekirju ja siis saime kokku. Lõpliku nimekirja koostamisel ei mänginud rolli ainult mainimiskordade arv, kuigi kindlasti ka see, aga lõplike tulemusteni jõudsime arutelu käigus.
Üldiselt olime üllatavalt üksmeelsed. Kui mõne teose osas arvamused lahku läksid, siis hääletasime demokraatlikult, kuid kellegi erimeelsus polnud nii põhimõtteline, et ta oleks palunud seda protokollida. Ükski teos ei jäänud nimekirjast välja või ei sattunud sinna žürii konsensuseta.
Aga ikkagi, miks jõudsid äramärkimiseni just need raamatud?
Kõige muu kõrval, mis üldse teeb kirjandusest kirjanduse, oli tähtis kriteerium see, et teos annaks midagi väärtuslikku eesti kirjandusele juurde. Rikastaks seda keeleliselt, värske vaatenurgaga, kujunditelt jne. Aga kirjandus ei ole asi iseeneses, see peab andma elule lisaväärtuse, nii et pärast lugemist oled võib-olla natuke teine inimene kui enne raamatu lahtilöömist.
Mõnes mõttes on kirjandusteoste hindamine võrreldamatute kõrvutamine. Ent midagi siiski oli neis iga valdkonna kuues teoses, mis lisaks teostusele ja ideele need teistest kõrgemale tõstsid. Värskus, veenvus, ärritavus.
Sel aastal on plaanis koos nominatsioonini jõudnud raamatute autoritega külastada raamatukogusid. Miks ja mis täpsemalt on tulekul?
Kirjanikud said alles täna (eile – toim) hommikul oma nominatsioonist teada, nii et konkreetselt ei ole asjad veel kokku lepitud. Sellega tegeleb neil tundidel Jürgen Rooste. Soovitan kõigil nominentidel talle «jah» öelda ja rahva sekka minna. Ja rahval siis kuulama ja vestlema minna. Üritusi plaanitakse suuremate linnade keskraamatukogudesse.
Mil määral piiras žürii tööd teadmine, et väljavalitavad raamatud kuuluvad raamatukogude kohustuslikku nimekirja?
Absoluutselt ei piiranud. Nominentide nimekiri peegeldab seda, mis žürii hinnangul moodustab 2011. aastal eesti väärtkirjanduse. Kohustuslikule kirjandusele ja rahva harimisele žürii ei mõelnud, selleks on Lang.
Aga otse loomulikult soovitaksin valitud teoseid kõigil huvilistel lugeda. Mis ei tähenda, et mul oleks illusioon, et valisime välja teosed, mis kõigile meeldivad – see poleks võimalik, see polegi eesmärk, selleks on müügiedetabelid.
Ja ma ei ütle ka, et neist iga raamatut on lihtne lugeda, lihtne on lugeda ennustatavat teksti. Sellepärast tihti inimesed armastavadki kindla narratiiviga armastusromaane, kus vahetuvad vaid tegelaste ja kohtade nimed. Pärast rasket tööpäeva võib-olla ei tahetagi midagi uut kogeda ja seda ei saa pahaks panna.
Uusi ja tundmatuid nimesid leiab nominentide seast vähe, vast ainult Kai Aareleid ja Olle Lauli, kuigi nemadki pole uustulnukad. Miks? Kas «vanad» kirjanikud olid sel aastal lihtsalt nii palju tugevamad või meil polegi uusi andeid juurde tulnud?
Vastupidi, pinnale kerkis päris palju uusi andeid, ilmus põnevaid esikteoseid, kuigi esikuuikusse muidugi kõik ei mahu. Lisaks nominentidele tahaks hea elamusena välja tuua Jim Ashilevi «Ma olen elus olemise tunne», Veronika Kivisilla «Kallis kalender», Siim Pauklini «Aheldatud Jõgeva», ja neid on veel.
Nii luule kui proosa napis nimistus on debütandid olemas, Kai Aareleiu kõrval proosas debüteeris võimsalt Kaur Riismaa luules. Nimekirju tagantjärele vaadates tundub just, et kuigi me ealisi ega muid kvoote ei arvestanud, on esindatud mitu põlvkonda.
Miks on nomineeritud Kalju Kruusa «Tühhja», mis ilmus 2010. aastal?
Tõsi, «Tühhja» ilmus küll 2010. aastal, kuid nii aasta lõpus, et mullune žürii ei jõudnud seda arvesse võtta ja pärandas selle koos veel mõne raamatuga meile.