Vabanemise eelõhtul tundsime puudust igapäevasest

Eesti taasiseisvumise eluolu. Kollaaž. Foto: Mihkel Maripuu

Raske on öelda, kas oli see JMKE kurjakuulutav lugu «Valge liblika suvi», mis 1991. aasta suve elurütmi ja meeleolu peegeldas. Või Tartu agulitänavatel muretult tiksuv Jääääre «Õhk kõnnib tänaval». Äkki hoopiski juulikuisel Rock Summeril artistide vahel lavale pääsenud ja tantsutüdrukute kannikaid paljastanud eksootiline Kaoma ja nende «Lambada»? Või siis ikkagi midagi kristlikku rokki viljelevalt rootslaste Charizmalt, kes 1991. aasta augustis mitmel õhtul linnahallis täismaja ees Eestit õnnistas?

Võimalik, et tolle suve muusika oli raskesti kokku sobiv segu kõigest sellest ja paljust veel. Täitsa võimalik, sest elu oligi kahtlaselt segane.

Fakt on, et 17.–18. augustiks oli roiutav kuumalaine möödas ja väljas püsis tavaline jopeilm – hoovihm ja 16–20 kraadi sooja. Supelrandades ja suuremates siseveekogudes mõõdeti veetemperatuuriks 18–20 kraadi.

«Vesi on läinud jahedamaks, aga ujuda ikka saab,» lubas rannavalve.

Miskipärast ei soovitatud vette minna Haapsalu Paralepa rannas ja Pärnus.

Neil augustipäevadel avaldatud Saar Polli uuringu kohaselt oli mäekõrguselt populaarseim poliitik Arnold Rüütel. Järgmised mehed – Endel Lippmaa ja Edgar Savisaar jäid kaugele maha.