nädala persoon ⟩ Pisarais Priske: tunnen selles olukorras, et helistaks emale, aga ei saa

Marika Priske sõnul on pärast ema surma talle lohutust pakkunud tema koer Berta, kelle pärast tuleb õue minna ka siis, kui tahtmist pole. Foto: Madis Veltman

Kahe nädala pärast, 19. augustil viimast päeva sotsiaalministeeriumi ­kantsleri ­rolli kandev Marika Priske otsib oma majandusküberneetiku haridusele vastavalt alati keerulistes oludes uusi lahendusi, püüab ­olukorras selgusele jõuda ja hindab võimalikke väljavaateid. Ta on valmis veel üheks karjäärialaseks kannapöördeks elus. 

Kui tavaliselt küsis ta ­raskete ­otsuste langetamisel nõu emalt, siis praegune kriis ­tuleb üle elada teisiti, sest möödunud aastal kaotas ta oma kalju, nõuandja ja parima sõbra. «Selles olukorras olen tundnud, et helistaks emale, aga ei saa,» sõnab ­Priske pisaraid pühkides.

Kolmapäeva pärastlõunal superministeeriumisse ametist priiks saanud tippjuhiga intervjuud tegema minnes ei osanud ma ette näha, et meedias sotsiaalministeeriumi kohati kalgi mulje jätva kantsleri fassaadi taga peidab end soe ja lihtne Pärnumaa tüdruk.

Iga vastusega tabab mind aga mõtte­selgus, et ülikoolihariduse ning ­lennuka karjääriga käsikäes käib Marika ­Priske elus pidev enesesse vaatamine ning töö iseendaga. Olen meeldivalt üllatunud, et kantslerikoormat turjalt heitev Priske on positiivsusest pakatavalt jutukas ning lubab meil oma hingesoppides hulkuda.