AAFRIKA SÜDAMES. ⟩ Nairobi on inimestele, kes kardavad, et midagi ei juhtu

Kawangware slummis vastu jalutanud tütarlapsed. FOTOd: Jüri Lotman Foto: Jüri Lotman

Kenil on Kolmanda Maailma getodes kolades hea rusikareegel: kuni näed Coca-Cola logosid, on asjad enam-vähem okeid. Me oleme sügaval Mathare slummis muldonnide vahel, piirkonnas, kus toimetab terrorirühmitus Al-Shabaab ning ühtki Coca-Cola logo pole silmapiiril.

Mulle jõuab olukorra tõsidus kohale, kui ühes hoovis lõpetavad lapsed jalapealt mängimise ning jäävad meid suu ammuli vahtima. Vaevalt nad iga päev valget inimest näevad ja kui näevadki, siis mureliku näoga kargopükstes ja matkasaabastes humanitaartöötajat. Meie oleme teistsugused. Mina olen – nagu alati – dressides ja tossudes. Heledas pintsakus ja 80ndate päikeseprillidega Ken meenutab kokaiinidiilerit.

Ristmikult jälgivad meid huviga kohalikud gangsterid, kelle olek on nagu Valeri Kirsil Miss Estonia bikiinivoorus. Nende kehakeel ütleb selgelt: see on meie tänav, meie korraldame siin asju. Üks gangsteritest tuleb tüdrukuga ligi. «Mina olen Ken,» teatab ta. «Tere, Ken, tema on ka Ken,» osutan Ken Saanile, «ja mina olen Ken.» Seejärel tutvustan meie kohalikku sõpra Adamit: «Tema on ka Ken.» Gangster-Ken naerab, lööme nukke kokku. Ma ei suuda meenutada, millest Ken (Saan) ja Ken (gangster) Bolti saabumiseni rääkima jäävad, aga tõenäoliselt oleks see päev saanud minna halvemini, kui me oleks keset 500 000 elanikuga muldonnidest slummi käitunud hirmunud turistidena.