Fotograafi logiraamat ⟩ Üheksa kuuma päeva Estonia uurimislaeva pardal

• Fotograafi jaoks erakordne võimalus saada osa millestki suurest ja olulisest.
• Rootsi kolleegi skandaalijanu tõttu levis meediasse kulutulena libauudis.
• Kuidas on võimalik, et dokumentaalfilmi tegijad ei märganud suuri purustusi?

Estonia vraki uuringuid planeerides jõuti ohutusjuurdluse keskuses (OJK) seisukohale, et uuringud peaksid kulgema nii avatult ja läbipaistvalt kui võimalik. Mitmeotstarbelise laeva EVA-316 küllaltki kitsastesse kajutitesse mahutatakse ka kaks dokumentalisti, üks Eestist ja teine Rootsist.

Kui ülemus vabal päeval helistab, siis tavaliselt see midagi head ei tähenda. Seekord aga oli asjaga tõesti kiire. Eeluuringute alguseni oli kolm päeva ja Eesti-poolse dokumentalisti koht laeval veel täitmata. Aega otsust pikalt kaaluda ei antud ja ei olnudki vaja. Minu kui noore pressifotograafi jaoks oli see täiesti erakordne võimalus saada osa milleski väga suurest ja olulisest.

Esialgne reisiinfo on äärmiselt kaootiline. Saan teada, et väljume sadamast kaheksa kuni üksteist päeva kestvale ekspeditsioonile neljapäeval mitte enne kaheksat hommikul, aga kindlasti enne poolt viit õhtul.

Kohvrisse pakin siis igaks juhuks ikka 11 paari sokke, kaks raamatut ka, juhuks kui peaks pikal merereisil igav hakkama. Etteruttavalt saan öelda, et ei hakanud.

Uuringulaev EVA-316 asub Tallinnast teele 8. juuli õhtul. Foto: Madis Veltman

Sadamast lahkume siiski alles peale viit õhtul. See tähendab, et Estonia hukkumispaika jõuame kella nelja ajal hommikul. Esimesi uuringupäevi saadab küllaltki tuuline ilm ja kõrge lainetus. Rasket jäämurdjat EVA-316 see väga ei kõiguta, aga rootslaste uuringulaev, Saaremaa Baltic Workboatsi laevatehases valmistatud alus Electra af Askö on lainete suhtes palju tundlikum. Sellest hoolimata õnnestub lehviksonariga kõik vajalikud andmed kätte saada.

Saaremaal valmistatud Stockholmi ülikooli uuringulaev Electra af Askö tuulisel merel. Foto: Madis Veltman

Põrguleitsak – konditsioneer ei tööta

Kui esimesel ööl suundub Electra af Askö tuulevarju Soome Utö saare kanti, siis teisel ööl õnnestub pardal olnud Estonia hukkunute lähedaste esindaja Peeter Ude tutvuste abiga saada koht Kärdla sadama kai äärde. Tegemist on ilmselt suurima alusega, mis Kärdla sadamas kunagi kai ääres peatunud. Hüdrograaf Peeter Ude oli hiljuti seal mõõdistustöid teinud ja aitas kaptenil suurematest kividest mööda manööverdada.

Väikses Kärdla sadamas tõelise võõrkehana mõjunud Rootsi uuringulaev äratas ka kohalikes uudishimu. Foto: Madis Veltman

Uuringute keskpaigas vaibub tuul ja saabub leitsak. OJK meeskond olevat laevale tulnud teadmisega, et selle ventilatsioonisüsteemi kuulub ka konditsioneer. Tekilt kajutite poole vaadates paistavad seinale kinnitatud ka verivärsked konditsioneeriseadmed.

Paraku seadmetega vaid asi piirdubki, kuna õige pea selgub, et see atribuutika mingil põhjusel tegelikult ei toimi. See on vaid üks näide sellest, kuidas uuringute lähenedes oldi päris suures ajahädas.

EVA-316 nimelt oli napilt enne väljasõitu saabunud Balti laevaremonditehase remondist, kus piltlikult öeldes kogu laev juppideks kisti. Alles ööl enne väljasõitu sai laevameeskond teha esimese proovisõidu veendumaks, et kõik toimib.

Liialt detailidesse laskumata saan öelda, et hoolimata ekspeditsiooni ajal ilmnenud tehnilistest probleemidest sai minust kümme aastat vanem laev oma ülesannetega siiski hästi hakkama.

Uuringute juht Rene Arikas hoiab ameerkikast kohale lennanud sonarieksperdi Brian Abbotti toimetustel silma peal. Foto: Madis Veltman

Kui kõrgemal tekil asuvas staabiruumis tehti higist leemendavatele välismaalastele nalja «tere tulemast eesti sauna», siis otse mootoriruumi kohal asuvas kambüüsis hakkas asi juba naljast kaugele minema, sest laevakoka tööruumides mõõdeti sooja üle 45 kraadi.

Sellest hoolimata oli laud ka kõige kuumemal ajal kolm korda päevas erinevast toidukraamist lookas.

Laevatekil pikki tööpäevi teinud meeskonnaliikmetel palju võimalusi päikese eest varju minna ei tekkinud. Foto: Madis Veltman

Rootsi kolleegi ootamatu soolo

12. juuli jääb mulle igaveseks meelde päevana, mil Läänemerel tuul rauges, aga meediamaastikul torm tõusis. Räägin selle loo nii, nagu mina isiklikult seda mäletan.

Kahjuks ei kattu see täielikult laeval viibinud Rootsi fotograafi versiooniga. Nimelt olid alanud tööd ringsonariga ja tekkinud suur lootus miskit uut leida.

Ühel hetkel ilmuski vraki põhjaosa uurides ekraanile kujutis, mille vasakus ääres paistsid ähmaselt mõned paralleelselt jooksvad tumedamad jooned. Need jäid muidugi ka uurijatele silma ja võimalik, et erinevaid seletusi pakkudes käis arutelust läbi ka sõna «pragu».

Uuringumeeskonnas küsimusi ja Rootsi fotograafis elevust tekitanud jooned ringsonari pildilt. Foto: Madis Veltman

Selle peale aktiveerus muidu üsna tagasihoidliku mulje jätnud Rootsi kolleeg. «Kas saate mulle kaamerasse kinnitada, et leidsite laevakerest uued praod?» küsis ta Estonia vraki uurimise juhilt Rene Arikaselt.

Uuringute juhi vastus on detail, mille kohta minu ja Rootsi kolleegi versioon ei kattu. Samas ruumis viibides kuulsin mina Arikast selges inglise keeles vastamas, et selle pildi põhjal ei ole võimalik veel midagi kinnitada.

Vastusega rahule jäänud Rootsi fotograaf lahkus oma kajutisse ja pelgalt pool tundi hiljem kihas Rootsi meedia uudistest, et laevakerest on leitud täiesti uued praod ning et uuringute juht on leidu ka kinnitanud.

Rootsi meediast levis uudis kulutulena muu maailma kõrval muidugi ka kodumaiste uudisteportaalide esilehtedele ja minu telefon ummistus segaduses kolleegide sõnumitest. Miks ometigi olin neid uute leidude asjus infosulus hoidnud ja nemad peavad uudiseid konkurentidelt kuulma?

Ähvardus meedia maale kupatada

Samuti oli halvatud uuringute töö, kuna uuringute juht pidi seda meediatulekahju nüüd kustutama hakkama. Pärast niisuguse jama läbielamist sai mulle väga hästi selgeks, kui suur on selles olukorras minu vastutus.

Rootslasele piisas paarist valesti kuuldud sõnast, et kogu meediaruum spekulatsioonidega täita ja uuringute tööd tugevalt häirida. Varem tugevalt avatusele rõhunud, kuid nüüd tekkinud olukorrast silmanähtavalt häiritud Arikas ähvardas mind koos kolleegiga üldse laevalt maha tõsta. «Meil oli kokkulepe, et te ei tee siin kollast meediat, ja kui te seda kokkulepet rikute, siis ei saa meie koostöö jätkuda,» oli ta oma sõnades resoluutne.

OJK juhi Rene Arikase tungiv soov oli, et meedia põhineks uuringutest rääkides vaid faktidele. Foto: Madis Veltman

Ilmselt tasuks siinkohal ka ära mainida, et hilisem allveeroboti uuring selles konkreetses kohas mingite pragude olemasolu ei kinnitanud. Ja ka seda, et kedagi laevast maha siiski ei tõstetud.

Ülejäänud aja olin kui kahe tule vahel. Ühelt poolt proovisin rahustada infonäljas ajakirjanike kärsitut meelt ja teisalt üritasin igal võimalusel äärmiselt hõivatud ja kidakeelselt Arikaselt kätte saada mingisugustki kommentaari uute leidude kohta.

Kommentaarideks oli aega aga alles peale tööpäeva lõppu. Kuna tööpäev laeval käis enamasti kella 8–23, siis nii mõnelgi ööl sain videokommentaari monteeritud ja üles laetud alles mõni tund peale südaööd.

Fotograafide töö- ja eluruum EVA-316 pardal. Foto: Madis Veltman

Mis kellelgi märkamata jäi

Kui jutt juba ajakirjanike suurele vastutusele läks, on raske mitte rääkida sellest Norra dokumentaalfilmist, mille tõttu kogu ekspeditsioon üldse reaalsuseks sai.

«Kuidas on võimalik, et neil see märkamata jäi?» küsib ajakirjanik Henrik Evertsson 2020. aasta filmis laeva paremalt küljelt uue augu avastanud allveeroboti operaatorilt. «Kui nad siia sukeldusid, siis ei saanud jääda,» saab ta vastuseks.

Sama dialoog oleks vabalt võinud nüüd, aasta hiljem aset leida ka EVA-316 pardal. Allveerobotiga laeva tüürpoordi mööda liikudes sai väga kiirelt selgeks, et kurikuulus auk on pelgalt 22 meetri pikkuse suurte purustuste jada alguspunkt.

Palju kõmu tekitanud august vaid mõned meetrid laeva ahtri poole jäävad purustused, mis Norra dokumentaali tegijatel märkamata jäid. Foto: Madis Veltman

Lisaks ühtivad need deformatsioonid merepõhjas oleva graniidipaljandiku kujuga. Kuidas on võimalik, et dokumentaalfilmi tegijatel see märkamata jäi?