:format(webp)/nginx/o/2021/07/21/13932389t1h4735.jpg)
«Kiuru silmad vajusid kinni ja naeratuseilme tuli ta kõhnale näole. Siis avas ta veel kord laud, vaatas päikese poole ja lausus kui laps uinumise eel: «Siin ... Ümera jõel ... on ilus surra ... Ja täna ... on ilus päev ... ilus päev ... Kas tuleb veel kunagi ...» Silmad ei avanenud enam.» – Nõnda heidab hinge üks lahingus haavata saanud tegelasi Mait Metsanurga romaanis «Ümera jõel». Sellest teosest oli juttu ühe teise raamatu esitlusel sealsamas ajaloolise koha lähedal.
:format(webp)/nginx/o/2021/07/21/13932380t1hee41.jpg)