Lukas: Ennu elu on monument vaprusele ja ennastsalgavusele

Enn Tarto Foto: Erakogu

Enn Tarto oli julge mees, tugev isiksus - teisiti ei saanukski minna kodanikuna võitlusse okupatsioonivõimude vastu. Kuuekümnendatel, seitsmekümnendatel, kaheksakümnendatel oli neid, kes riskisid Eesti eest oma vabaduse ja tegelikult ka eluga, ikkagi piiratud hulk. Enn oli üks, kes ei jätnud jonni ja astus samme, mille tulemus oli ette teada - vangilaager.

Nii Balti apelli, kui muudegi tema osalusel sündinud protestiaktsioonide tõttu nähti nii Eesti sees, kui teiste riikide valitsustes, et eestlased pole okupantide ees kapituleerunud, alla andnud. Lõpuks tõi just Ennu ja tema võitluskaaslaste visadus Eestile vabaduse tagasi - nende vaprusele, kirjutatule, välja öeldule, said tugineda olukorra muutudes juba palju laiemad rahvaliikumised!

Ennu elu ongi monument vaprusele, ennastsalgavusele, mida tavakodanikult on olnud ehk raske nõuda ja mida seda enam peaksime imetlema. Enn ei jäänud pärast vangilaagrist vabanemist Tartu vaksalis rongilt maha astumist vastu tulnud rahvahulga "õlgadele puhkama" - ta jätkas uutes oludes tööd Eesti Vabariigi taastamise ja hiljem selle ülesehitamse nimel. Muidugi Eesti Kongressi liikmena ja hiljem Riigikogus, aga ka lihtsal viisil Tartu Memento juhina ja kõikvõimalike rahvale oluliste sündmuste tähistamise ning monumentide taastamise korraldajana.