Pentus: Maripuu polnud mugavusminister

Keit Pentus. Foto: Peeter Langovits.

Riigikogu reformierakonna fraktsiooni juht Keit Pentus kirjutab oma ajaveebis, et eile oma tagasiastumisest teatanud sotsiaalminister Maret Maripuul oli valida, kas saada riski- või mugavusministriks. Maripuu valis riskantsema tee, nendib Pentus.

Täna oleks lihtne koguda populaarsust siunates tagasiastumisest teada andnud sotsiaalminister Maret Maripuud. Sest täna oleks lihtsam kiita takka kõigile näpuga näitajatele ja üldise kriitika alla sattunule ka omalt poolt paar vopsu anda. Mina ei taha seda teha. Ma tahan hoopis kirjutada sellest, miks ma täna riigikogu puldis ütlesin, et Maret oli tubli.

Laias laastus oli Maretil sotsiaalministri keerulist portfelli vastu võttes kaks võimalust. Oli võimalus võtta endale mugavusministri positsioon. See on minister, kes tõmbab kehast kangeks, kui jutt liigub vajadusele tema haldusalas üht või teist reformi läbi viia. Maksimaalselt teeb see minister sõnades ja pressiteadetes ettepanekuid ühe või teise asja ümberkorraldamiseks, aga esimesel võimalus teatab ta kohe: «Mina teeks ju küll, aga pole võimalik. Partnerid on vastu. Ühiskond pole valmis. Kokkulepet pole. Poliitiline üksmeel puudub.» Üksmeelele jõudmise nimel kivist vett välja pigistama selline minister valmis ei ole. Ega tahagi.

Korralik mugavusminister teeb näo, nagu kaoks tal kõrvakuulmine, kui samas ruumis tuleb juttu vajadusest tema vastutusalas riigi kulusid kokku tõmmata ja raha efektiivsemalt kasutama hakata. «Ärge ajage jama! Minu valdkonnas ei ole lihtsalt võimalik asju ümber korraldada. Kõik reformid on juba tehtud. Kuidas ma võtan raha ära? Kas te kujutate ette ka, mis see tähendab? Mäss! Riik kukub külili! Ärge ajage jama!» Mõnus oleks ju olnud ka sotsiaalministril tiksuda oma valitsemisala otsas ja keskenduda peamiselt sellele, et olemasolevat süsteemi töös hoida. Sest kui reformi või ümberkorraldusi tegema peaks hakkama, siis oi-oi-oi. See võib ju osutuda ebapopulaarseks. Võib tähendada igasugu ebamugavusi. Võib tähendada, et peab käima ja selgitama ja põhjendama ja... ei-ei-ei.

Aga Maretil oli ka teine võimalus. Oli võimalus võtta risk ja hakata reformima valdkonda, mis õige mitmest otsast meenutab nõukogude aega. Oli võimalus minna sõtta tööõiguse kaasajastamise eest (mul on meeles, kuidas üks mu hea koalitsioonikaaslane tuli töölepinguseaduse saaga alguses minu juurde ja ütles, et Maret on hull, kui ta selle võitluse vastu võtab. Sest see on valdkond, kus niikuinii midagi ei ole võimalik muuta). Oli võimalus võtta ette puuetega inimeste toetuste süsteem ja otsida võimalusi selle süsteemi muutmiseks nii, et tegu oleks rohkem iga konkreetse inimese vajadusi arvestava süsteemiga, et raha läheks sinna, kus abi kõige rohkem vaja. Oli võimalus võtta ette meditsiini valdkond ja nuputada, kuidas teha patsiendile mugavamaks ja turvalisemaks kogu ravi ja haiguskäigu talletamine, kuidas võtta ka selles vallas rohkem kasutusele e-võimalusi. Oli võimalus teha tänamatut tööd, võttes ette haigekassa rahastamine ja otsida selles lahendust, mis suunaks raha just sinna, kus seda kõige rohkem vajatakse - raviks.

Maret ei valinud mugavusministri teed, vaid valis selle teise - riskiministri - tee. Valis kõigi nende reformide ettevõtmise. Ja jumal tänatud, et ta julges seda teha.

Muidugi tegi Maret kõigi nende alustatud ja käima lükatud reformide tegemisel ja ettevalmistamisel vigu. Aga ma ei tea ühtegi inimest - ei võimuliidust ega vihakirvest ihunud opositsioonist - kes ütleks, et tema oleks suutnud 100 protsenti kõiki vigu vältida. Sellepärast loodan ma väga, et Mareti vastu peetud üsna tige ristiretk ei hirmutanud ära kõiki praegusi ja tulevasi ministreid ja poliitikuid laiemalt. Et neid, kes julgeksid mugavusministri või mugavuspoliitiku rolli asemel riskida ja võtta ette tõesti olulisi reforme, ikka jaguks. Sest ehkki tegu võib olla lühikeses perspektiivis väga tänamatu tööga, sõltub sellistest riskijatest riigi tulevikku silmas pidades väga palju.