/nginx/o/2021/07/16/13921707t1ha510.jpg)
Oli ilus suvehommik, mil astusin hommikul kodumaja uksest kõnniteele ja tõmbasin mõnusalt kopsudki õhku täis, kui korraga hirmsasti vihastasin.
«Plänn-plinn-plänn!!!» kostis selja tagant nõudlik heli – ja juba pool sekundit hiljem nad kihutasidki minust mööda: kaks järjekordset mootortõuksihiirt, tuules lehvimas juuksed, progress ja elegants.
Röögatasin midagi solvunult ja solvavat peaaegu et serbohorvaadi keeles. Ja sugugi mitte ootamatu möödasõidu pärast (sellega mind endast välja ei vii), vaid just nõudliku signaaliandmise tõttu.