Gümnaasiumireformiga kaasneb õpilaskodude mure

Kilingi-Nõmme gümnaasiumi õpilaskodu sai mullu saastekvoodi raha eest uue ja sooja kuue. Seest olid kahe- ja kolmekohalised toad juba varem ilusaks tehtud. Selles idüllilise ümbrusega õpilaskodus elamise eest ei maksa ükski 49 lapsest sentigi. Foto: Mihkel Maripuu

Kus ja kelle raha eest hakkavad elama sajad gümnasistid, kui võib-olla lausa kümned maagümnaasiumid suletakse ning õpihimulised kodust kaugele keskharidust nõudma peavad minema?

Sama küsimuse on juba praegu pidanud lahendama sajad pered: kas siis seepärast, et koduvallas gümnaasiumi polegi või lapsele lihtsalt sobib mõni kaugem kool paremini.

Numbriliselt on Eestis ligi poolsada õpilaskodu, aga need on enamasti mõeldud erivajadustega ja majandusraskustes põhikoolilastele. Tartus ja Pärnus näiteks pole gümnasistidele ühtegi õpilaskodu. Tallinnas on õpilaskodud muusika- ja spordikallakuga gümnaasiumide juures ja vähesel määral ka vanalinna hariduskolleegiumil.

Õpitulemuste edetabelite esinumbri, Tartu Treffneri gümnaasiumi direktori Ott Ojaveeri sõnul on nende koolis igaühe enda mure, kus kaugemalt tulnud andekas laps elab ja kuidas selleks raha leiab.

See tähendab, et vanemad üürivad lapsele Tartusse korteri või leitakse paremal juhul sugulased, kelle juures saaks elada. Targa lapse koolitamine Taaralinnas maksab perele kuus sadu eurosid. Ka ühelgi teisel tavakoolil pole Tartus õpilaskodu.

«Hea oleks, kui oleks odavam elamise võimalus,» lausus Ojaveer, aga ta polnud sugugi kindel, et õpilaskodude rajamine ja pidamine Tartus peaks olema linna kulu. «Riik peab appi minema, kui ise omavalitsusi survestab (gümnaasiume vähendama – toim),» pakkus ta.

Ojaveer tõi paralleeli kutse- ja põhiharidusega, kus riik katab lisaks haridusele õpilaste toidu-, transpordi- ja ka elamiskulusid. Gümnaasiumis tuleb perel kõik need väljaminekud endal kanda, kui just vald kas või osaliselt oma laste koolitamise haridusväliseid kulusid katta ei võta.

«Riiki huvitab, et lapsed läheks kutsekooli ja jätaks ka edaspidi kutsekoolidele need eelised,» kommenteeris haridusministeeriumi asekantsler Kalle Küttis. «Pigem võiks gümnaasiumide puhul rääkida õpilaste elamistoetusest, mitte õpilaskodude ehitamisest.»

Kommentaar

Kalle Küttis
haridus- ja teadusministeeriumi asekantsler

Minister Jaak Aaviksoo on väljendanud oma poliitilist tahet, et 2014. aastast planeeritaval uuel Euroopa raha perioodil peavad gümnaasiumid saama ka toetust. Kui saame kevadel kokkuleppele, et teeme gümnaasiumireformi, siis peaks sügiseks tekkima nimekiri koolidest, maakonnakeskustest, kus oleks vaja gümnaasiume putitada.

Uusi majasid ehitama ei hakka, aga kohandame koole puhasteks gümnaasiumideks ja sinna juurde ka vajaliku infrastruktuuri, sealhulgas õpilaskodud. See oleks analoogne programm, nagu oli kutseharidusega.

Lahtisi otsi on veel palju ja üks neist, kas tulevad riigigümnaasiumid või jäävad need omavalitsuste koolideks. Enamik kohalikke omavalitsusi, kes meile sellele küsimusele on vastanud, eelistavad jätkamist omavalitsuste gümnaasiumidega. Aga ükskõik, kuidas otsus kusagil tuleb, maakonnagümnaasiumidele peaks uus projektiraha minema.

Teine küsimus on koolitransport, mis praegu on omavalitsuste vastutusel, aga kui tahame läbi viia suuri muutusi, siis peab riigi roll siin suurenema. Transpordi peaks lahendama kompleksis elamisega. Kutsekoolis ei maksta neile, kes elavad ühiselamus, iga päev sõitu kinni. Samasugune mehhanism tuleb ka gümnaasiumidele teha.

Pigem võiks rääkida elamistoetusest, mitte kohe õpilaskodude ehitusest. Maakonnakeskustes on praegugi päris palju üüriressurssi. Igal juhul peab riik leidma vahendeid, et laps saaks toetatud elamist.