Kui te praegu töötate täielikult või suuremas osas „kaugjuhtimisel“ (pole oluline, kas läksite sellisele vormile üle pandeemia ajal või varem), siis aitate esitatud ankeeti täites teadlastel mõista selle protsessi raskusi ja eeliseid Eestis ning muuta "kaugjuhtimine" töötaja jaoks seadusandlikult korrastatumaks ja mugavamaks.
Küsimustiku eesmärgiks on kuulata kaugtöötaja enda arvamust. Kas nad soovivad jätkata töötamist samas formaadis, kui neil on pärast pandeemiat valikuvõimalus (kaalumisele tulevad ka hübriidvariandid, osaliselt kodus, osaliselt tööl), kui palju inimesed umbes säästsid aega ja raha tööle ja tagasi sõitmise pealt, mida nad said ja mida kaotasid tänu kaugtööle?
ANKEET— VAJUTA JA TÄIDA!
Kes, kuidas ja kus töötavad kodus?
Põhimõtteliselt määrab funktsionaalse võimaluse kaugtööd teha (ingl. technical teleworkability) elukutse. Sõltuvalt töötaja objektide või inimestega füüsilise suhtlemise mahust ja olulisusest, jagatakse elukutsed täielikult distantsilt teostatavateks (näiteks raamatupidaja), põhimõtteliselt distantsilt teostamatuteks (näiteks müürsepp) ja osaliselt distantsilt teostatavateks. Viimasel juhul on elukutse mõned tööülesanded teostatavad kaugelt, teised mitte. Näiteks arst-dietoloog võib töötada distantsilt, aga kirurg mitte.
Tundes töötajate ametialast struktuuri tegevusharude ja riikide kaupa, võib hinnata, millise osa palgatöötajatest võib potentsiaalselt üle viia „kaugjuhtimisele“. Finantsteenuste valdkonnas on vastav osakaal üle 90% töötajatest, infotehnoloogias umbes 80%, riigivalitsemises, kõrge kvalifikatsiooniga spetsialistide professionaalsete teenuste sektoris, aga ka hariduses üle kahe kolmandiku, tervishoius 30%, tööstuses 20%, majutus- ja restoraniäris 16%, ehituses 14% (EL27 andmed).
Kogu EL-is võiks põhimõtteliselt 37% palgatöötajatest töötada distantsilt. Umbes samasugune potentsiaal on Balti riikides ja Poolas, teistes Ida-Euroopa riikides vähem, kuid “vana Euroopa“ maades umbes 40% (graafik 1, sinine joon). Kõige suurem potentsiaal on Beneluxi maades ja Šveitsis.
Isegi pandeemia ajal oli kaugtöötajate tegelik arv (graafik 1, oranžid ja hallid tulbad) enamikes EL riikides tunduvalt madalam potentsiaalist (erandiks Soome, Taani ja Holland). Miks?
Esiteks on paljude elukutsete puhul, mida on võimalik teha distantsilt, siiski oluline töötaja vahetu sotsiaalne suhtlemine teiste inimestega (õpilastega, klientidega, kolleegidega jne), mida distantsilt teha on keeruline. Sellistel juhtudel võib kaugtöö kvaliteet olla (või näida) madalam kui tavaliselt. Pandeemia ajal seda alati ei arvestatud, kuna ohutus oli olulisem. Koroonaviiruse piirangute kadumisel selline „sunnitud kaugjuhtimine“ mõnel juhul kaob. Teisest küljest võib seal, kus edukad tehnoloogilised lahendused ja loominguline lähenemine on taganud sotsiaalse kaugsuhtluse kõrge kvaliteedi, pealesunnitud olukord muutuda tulutoovaks.
Teiseks tingivad tehnilised barjäärid, et mitte igal pool ei ole kiire internet ligipääsetav, mitte kõik tööandjad ei ole suutnud tagada „kaugjuhtimiseks“ vajalikke IT-lahendusi või töötajatele kodus vajalikku tehnikat.
Lõpuks mõjutab kaugtöötamist ka subjektiivne faktor: mõnel puuduvad kodus töötingimused, mõnda ei luba ülemus. Enne pandeemiat oli ülemuse luba oluline takistus keskmise kvalifikatsiooniga kontoritöötajate jaoks ja neile anti võimalus kaugtööd teha tunduvalt harvem kui tippspetsialistidele. Pandeemia ajal „läksid kaugjuhtimisele“ paljud kontorid tervikuna. Kuidas see ka ei olnud, oli kogu majandust tervikuna silmas pidades pandeemia ajal kõrgharidusega töötajate hulgas „kaugjuhtimisel“ olijate osakaal üle kahe korra suurem kui nende keskharidusega kolleegide puhul.
Eurostati andmetel töötas 2020. aastal pandeemia perioodil (aprillist detsembrini) EL-is kodus keskmiselt 21% kõigist palgatöötajatest (sh 13% töötasid nii tavapäraselt ja 8% aeg-ajalt). Tunduvalt levinum (33% kuni 39% töötajatest) oli „kaugjuhtimine“ Soomes, Iirimaal, Belgias, Taanis ja Hollandis. Nendes riikides, aga ka Prantsusmaal, Austrias, Saksamaal, Portugalis ja Itaalias, oli ELi keskmisest kõrgem ka nende osakaal, kes töötasid distantsilt mitte aeg-ajalt, vaid praktiliselt kogu aeg (graafik 1, oranžid tulbad). Huvitav, et Eesti näitajad (tavapäraselt töötasid kodust 13%, aeg-ajalt 9%) peaaegu ei erinenud ELi keskmisest, kuid Läti (vastavalt 9% ja 6%) ning Leedu (5% ja alla 3%) näitajad on näha allpool (graafik 1).
Graafik 1
Graafik 1. Kodus töötamise levik EL riikides pandeemia ajal
Ülalmainitud Eurofondi küsitlus esitab alternatiivsed andmed kaugtöö leviku kohta EL riikides 2021. aasta kevadel (vt graafik 1, kollased punktid). Need näitajad on natuke kõrgemad, kuna küsitluses osalesid peamiselt sotsiaalvõrgustike kasutajad. Sellest hoolimata on juhtrühm nende andmete põhjal umbes sama nagu Eurostati andmete puhul, aga Ida-Euroopa riigid jäävad ka nende põhjal „kaugjuhtimise“ kasutamisel maha.
Mille poolest on „distantsikas“ hea ja mille poolest halb?
Sellise töövormi plussid on silmnähtavad (ja kinnitatud mitme uuringuga).
- Hoitakse kokku aega edasi-tagasi sõitmise pealt. Aeg on iga inimese jaoks üks peamisi asendamatuid ressursse. Ülerahvastatud ühistranspordis või rooli taga liiklusummikutes kadusid tunnid, mida kodus töötavad inimesed võivad kasutada mõttekalt iseenda, perekonna ja ühiskonna jaoks.
- Vähenevad CO2 heitmed atmosfääri. Seda samuti „kontorisse“ ja tagasi sõitude vähenemise tõttu.
- Võimalus tunduvalt ratsionaalsemalt planeerida oma tööaega. Kui töötamine kodus toimub tulemusele orienteeritult, mitte „kellast kellani“, siis saab inimene endale koostada tunduvalt paindlikuma graafiku. Näiteks võtta päikesepaistelisel tööpäeval endale puhkepäeva, aga vihmasel nädalavahetusel töötada. Või päeval jalutada ja õhtul töötada.
- Töötada võib kust iganes. Ei pea tingimata istuma oma kodus, vaid võib sõita tallu, randa, teise riiki. Peaasi, et on olemas internet.
Tehniliselt ei ole need plussid kõikjal kättesaadavad. Näiteks ei luba mõned tööandjad töötada teisest riigist.
„Kaugjuhtimise“ peamisi raskusi on samuti põhimõtteliselt uuritud:
- Piiri kadumine töö ja kodu vahel. Inimesel, kes varem töötas töökohas ja kodus lülitus täielikult ümber eraelule, on raske tööprotsessist väljuda (ingl. unplug), kui ta elab „isiklikus kontoris“.
- Raskused koostöös ja kolleegidega suhtlemises
- Tehnilised probleemid, koduse töökoha sobimatus
- Arvuti taga veedetud aja pikenemine (ja sellega seotud terviseriskid)
- Üksindustunne
- Lapsed, kes ei lase keskenduda, raiskavad tööaega ega mõju tootlikkusele just kõige paremini.
Vastavalt küsitluse tulemustele, mis toimus 2020. aastal Euroopa Liidu maades, suurendab alaealiste laste olemasolu 4 korda riski, et „distantsil“ töötajal on perekonna pärast raske keskenduda, ja peaaegu 6 korda riski, et perekond võtab aja, mis peaks olema pühendatud tööle. Üldiselt läheb neil, kel on kodus väikesed lapsed, ”kaugjuhtimisel” tunduvalt raskemaks. Eriti teravalt seisavad selle probleemi ees väikelastega pered, kuna lapsed nõuavad pidevat tähelepanu. Seevastu koolilaste vanematele annab kaugtöö suurema võimaluse aidata lapsi distantsõppes. Seoses sellega on ankeedis küsimused laste kohta, näiteks kui vanad nad on ja kas nad õppisid ühiskonna sulgemise ajal distantsõppes.
Kaugtöö tulevik igas riigis sõltub sellest, kuidas töötajad ja tööandjad näevad eeliste tasakaalu. Ilmselgelt on „kaugjuhtimisel“ tööandjate jaoks plussid ja miinused. Ilmne pluss on kokkuhoid kontorite ja ruumide rendilt ja kommunaalkulude maksmiselt. Ilmne miinus on see, et raskem on kontrollida töötajaid ja nende tootlikkust ning säilitada meeskonnavaimu. Ja ometigi näitas erasektori ettevõtete 750 juhi küsitlemine, mis viidi läbi Lätis Läti Ülikooli teadlaste poolt 2021. aasta märtsis, et 45% tööandjatest, kes juba kasutavad kaugtööd, kavatsevad ka pärast pandeemiat jätkata sellist praktikat kõigi või enamike töötajate puhul, kes praegu „kaugjuhtimisel“ töötavad. See tähendab, et plussid on siiski ülekaalus.
Aga mida töötajad ise mõtlevad?
2020. aasta suvel soovis Euroopa Liidus keskmiselt 62% neist, kes pandeemia ajal töötasid ainult kodus, normaalses olukorras regulaarselt kodust töötada, aga 2021. aasta kevadel kasvas see näitaja 73%ni. See näitab, et enamiku jaoks on „kaugjuhtimise“ kogemus osutunud positiivseks. Kahjuks ei ole kättesaadavad selle küsitluse detailsed tulemused Eesti ja teiste Balti riikide kohta (väheste vastajate hulga tõttu). Meie KÜSITLUSE eesmärk on see lünk täita.
Kuidas ankeet välja näeb?
Ankeet koosneb kolmest peamisest blokist. Esimene käsitleb ”kaugjuhtimise” raskusi ja probleeme. Teine eeliseid. Kolmas seda, kuidas tööandja töötajat toetab: kas ta maksab telefoni, elektrienergia eest, tagab internetiühenduse, mugava tooli. Tänaseks sõltub see paljuski tööandja heast tahtest.
Eraldi väikese ankeedibloki moodustab peamiste isiksuseomaduste test. See võimaldab teadlastel mõista, kuidas töötaja iseloom mõjutab kohanemist kaugtööga. Võib oletada, et seltskondlikel inimestel on kodus töötamine raskem, aga tagasihoidlikumate ja kinnisemate introvertide puhul on selline üleminek tõenäoliselt tunduvalt valutum. Ja loomulikult rõhutab „kaugjuhtimine“ veel rohkem sotsiaalset kihistumist. Näiteks on oluline faktor, kas inimesel on kodus töötamiseks eraldi ruum. Seega on raske öelda, et kaugtöö – see on kõigile ja alatiseks. Pigem on see alatiseks (tõsi, mitte iga päev!) paljude jaoks, kuid kaugeltki mitte kõigile. Kellele? Aidake meil seda välja selgitada
VAJUTA JA TÄIDA!
Küsitlus kaugtöö kohta on projekti „Põhja-Balti regiooni majanduslik integratsioon läbi tööjõu, innovatsiooni, välisinvesteeringute ja väliskaubanduse“ (LIFT) osa. Projekti finantseeritakse Euroopa majandustsooni ja Norra grandiprogrammist
Andmeallikad
Eurostat (2021). Employed persons working from home as a percentage of the total employment, by sex, age and professional status (%) [lfsa_ehomp] https://appsso.eurostat.ec.europa.eu/nui/show.do?dataset=lfsa_ehomp&lang=en
Sostero M., Milasi S., Hurley J., Fernández-Macías E., Bisello M., Teleworkability
and the COVID-19 crisis: a new digital divide?, Seville: European Commission, 2020, JRC121193 (Fig. 23).
EU Joint Research Centre (2020). Who can telework today? The teleworkability of occupations in the EU. JRC121426 (Fig. 4).
Eurofound (2020), Living, working and COVID-19, COVID-19 series, Publications Office of the European Union,
Luxembourg (Fig. 20, p.32). doi:10.2806/467608
Eurofound (2020), Living, working and COVID-19, COVID-19 series, Publications Office of the European Union,Luxembourg (p. 22). doi:10.2806/467608
Eurofound (2021), Living, working and COVID-19 (Update April 2021), p.3. doi:10.2806/76802
/nginx/o/2021/07/19/13927887t1h3d07.jpg)
/nginx/o/2021/07/14/13915669t1hd16c.jpg)