Kohus mõistis mehe prokuratuuri hoone õhkimiskavatsuses õigeks

Harju maakohus mõistis esmaspäeval mehe õigeks prokuratuuri õhkimise kavandamise süüdistuses, kuid mõistis ta vangi lõhkeseadeldise ja selle olulise osa käitlemise süüdistuses.

Kohus mõistis 58-aastase Anatoli Jõhviku (varasema perenimega Fedorkin) tõendamatuse tõttu õigeks mõrva kokkuleppe sõlmimises ja mõnes lõhkeseadeldisega seonduvas episoodis, kuid mõistis ta süüdi lõhkeaine ebaseadusliku soetamise kõlbmatus katses ja  lõhkeseadeldise olulise osa käitlemises ning karistas teda seitsmeaastase vangistusega. Tema karistusaega arvestatakse tema kinnipidamisest mullu 29. mail.

Kohus leidis, et süüdistus lõhkeaine ebaseadusliku soetamise kõlbmatus katses vähemalt teist korda ja suures koguses on põhjendatud, sest tõendid näitasid, et Jõhvik maksis mullu 20. mail kuriteomatkijale 100 eurot kauba eest, mida pidas 1,2 kiloks trotüüliks. Tegelikkuses oli tegemist trotüülipaberitesse pakitud pesuseebi ja sulatatud väävliga.

Kohus pidas põhjendatuks ka süüdistust lõhkeseadeldise olulise osa ebaseaduslikus omandamises vähemalt teist korda. Ka siin leidis tõendamist, et Jõhvik maksis mullu 23. märtsil kuriteomatkijale 10 eurot kauba eest, mida pidas töökorras süütenööriga detonaatoriks. Detonaator oli deaktiveeritud ehk kõlbmatu. Aga süütenöör oli töökorras ja süütenööri saab eraldivõetuna kasutada mõnda liiki lõhkeaine, näiteks püssirohu, plahvatama panekuks.

Kohus leidis, et matkimist saab läbi viia kaastäideviimisele sarnanevas vormis küll, kuid õiguslikult ei ole võimalik matkijaga grupis kuritegusid toime panna. Seda põhjusel, et grupi ehk kaastäideviimise korral nõutav isikute ühine ja kooskõlastatud tegu. Selleks, et omistada ühe täideviija ehk antud juhul matkija teopanuseid teisele täideviijale ehk antud juhul süüdistatavale Jõhvikule, peab neil mõlemal olema tahtlus kuritegu ühiselt toime panna.

«Ainult sellisel juhul saab vaadelda mõlema isiku teopanuseid ühise teona. Matkijal oli kuritegude matkimise tahtlus, tal ei olnud nende toimepanemise tahtlust. Seepärast ei saa matkija tegusid Jõhvikule omistada. Jõhvik saab vastutada ainult üksiktäideviijana omaenda tegude eest,» märkis kohus.

«See oli ka põhjus, miks süüdistused süütenööriga deaktiveeritud detonaatori ja lõhkeseadeldise mulaaži hoidmises ei olnud põhjendatud, sest hoidmise teod olid ju matkija teod, mitte Jõhviku teod,» tõdes kohus.

Lõhkeseadeldise mulaaži omandamine mullu 29. mail ei olnud ka kohtu hinnangul põhjendatud, sest lõhkeseadeldise mulaaž valmistati samadest trotüülimulaaži pakkidest ja süütenööriga deaktiveeritud detonaatorist, mille Jõhvik oli varem ostnud. Kohus leidis, et varem ostetud esemete kokkuteibitud kujul uuesti omandamine ei ole võimalik.

«Ettevalmistusstaadiumi jäänud tapmise kaastäideviimise kokkulepe üldohtlikul viisil ja lõhkeseadeldise kasutamisega ei leidnud ka tõendamist. Seda põhjusel, et kaastäideviimise kokkulepe matkijaga ei ole õiguslikult võimalik. Isegi, kui jätta kaastäideviimise küsimus mõtteliselt kõrvale, siis kohtu hinnangul Anatoli Jõhviku plaanis lõhkeseadeldisega plahvatuse korraldamist, mitte tapmist üldohtlikul viisil. Plahvatuse korraldamise teo korral ei ole teo ettevalmistav staadium karistatav. Katsestaadiumi plahvatuse korraldamise tegu ei jõudnud, sest 29. mail 2020 otsustas Anatoli Jõhvik Lubja 4 juurde pommi mitte panna. Väljas oli hilisõhtul liiga valge ja ta lükkas plaani edasi tulevikku – suve lõppu või sügisesse,» tõdes kohus.

Kohtuotsuse saab vaidlustada Tallinna ringkonnakohtus. 

Põhja ringkonnaprokuratuuri vanemprokurör Katrin Paesoo küsis mehele kohtuvaidluses karistuseks 20 aasta pikkust vangistust.

«Kuivõrd kohus mõistis mehe osaliselt õigeks, siis plaanib prokuratuur esmalt otsusega põhjalikult tutvuda ning seejärel otsustada, kas kaevata otsus edasi. Suure tõenäosusega apellatsioon prokuratuuri poolt siiski esitatakse,» ütles prokuratuuri esindaja Maria Gonjak BNS-ile.

Põhja ringkonnaprokuratuuri vanemprokuröri Katrin Paesoo sõnul kinnitasid uurimisega kogutud andmed, et mees oli kuriteoks põhjalikult valmistunud. «Ta oli korduvalt käinud Lubja 4 maja juures, et leida koht, kus purustused oleksid võimalikult suured. Märgiline on seegi, et lõhkeseadeldise plaanis ta panna kahe maja, prokuratuuri ja Harju maakohtu sissepääsude vahele. Tal olid varutud vahetusriided, ta plaanis kanda maski ja tal oli väljamõeldud ka põgenemistee. Kuriteo plaanis ta toime panna läinud aasta maikuus, kuid viimasel hetkel otsustas ta nihutada plaani sügisesse, mil väljas on pimedam, et enda tuvastamise risk viia miinimumini,» ütles Paesoo.

«Mehe varasemad teod kõnelevad tema pikemaajalisemast vihast õiguskaitseasutuste vastu. Olgugi, et lõhkeaine ei olnud ehtne, näitab mehe käitumine, et ta on ohtlik. Ta plaanis lõhkekeha jätta maja ette tööpäeva lõpus, ent teda ei heidutanud ka võimalus, et ta paneb ohtu sel ajal majas viibivate inimeste elud,» lisas Paesoo. Kuritegu jäi lõpule viimata, sest mullu 29. mail pidasid politseinikud mehe kinni.

Prokuröri sõnul sai reaalne oht ära hoitud tänu Põhja prefektuuri kriminaalbüroo isikuvastaste kuritegude talituse mõrvagrupi väga heale tööle.

«Tänu kriminaalpolitseinike oskuslikule infokogumisele ning taktikalistele tegevustele hoiti ära rünnak õiguskaitseasutuste vastu. Samuti suutsime kõnealuse kriminaalmenetluse raames koguda piisavalt uut infot ka 1993. aasta politseimaja õhkamise kohta, mis omal ajal lõpetati tõendamatuse tõttu,» rääkis Paesoo.

Nimelt süüdistas prokuratuur meest ka 1993. aasta novembris toonase Tallinna Kadrioru politseijaoskonna ees toimunud plahvatuses. Süüdistuse järgi asetas ta maja ees olnud auto alla lõhkeseadeldise, mille plahvatuse tagajärjel said kaks politseinikku viga ning hoone ulatuslikke kahjustusi.

Toona kehtinud kriminaalkoodeksi järgi oli mõrvaks kvalifitseeritava teo toimepanemise eest karistusena ette nähtud vabadusekaotus 8-15-aastani või surmanuhtlus. Kriminaalkoodeksi järgi lahendas surmanuhtlusega karistatava teo suhtes aegumise küsimust kohus.

1998. aastal kehtima hakanud kriminaalkoodeksi redaktsiooniga tunnistati see lõige aga kehtetuks. Kuna 2002. aasta 1. septembrist kehtima hakanud karistusseadustiku järgi ei aegu kuritegu, mille eest on ette nähtud eluaegne vangistus, otsustas vanemprokurör värske kriminaalmenetluse raames kogutud tõenditele tuginedes esitada mehele süüdistus ka 1993. aasta episoodis.

«1993. aasta novembris toime pandud kuritegu ei olnud 2002. aastaks aegunud ja meie hinnangul ei ole süüdistatava olukorda karistusseadustiku mõttes leevendatud, mistõttu leidsime, et see kuritegu ei ole tänaseni aegunud,» selgitas Paesoo.

Riigikohus otsustas mitte võtta menetlusse prokuratuuri kaebust tühistada ringkonnakohtu seisukoht, mille järgi on 1993. aasta kuritegu aegunud ja seega selle episoodi osas menetlus lõpetati.

Prokuratuur süüdistab Jõhvikut lõhkeseadeldise ja selle olulise osa käitlemises, lõhkeaine ebaseadusliku käitlemise kõlbmatus katses ning mõrva kokkuleppe sõlmimises.

Õiguskaitseasutuste turvalisuse kaalutlustel arutati asja kinniste uste taga.