NÄDALA REPORTAAŽ ⟩ Kõik müügiks

Võib ju arvata, et retromänguasjad pakuvad pinget vaid nostalgialaksu otsivatele vanameestele. See pole tõsi. Foto: Dmitri Kotjuh / Järva Teataja

Nagu väga paljud eestimaalased, tegi Postimees möödunud laupäeval ekskursiooni Seidla vanavaralaadale, et avastada kilas-kolas peituvaid saladusi.

Lett leti järel hunnikute viis asju, millest vaid vähesed kannaksid välja väärika tiitli «antiik». Küll aga leidub üsna palju kraami – kõik need mänguasjad, maitseainetopsid, Melodija vinüülplaadid jne jne –, mis paneb elama pildid nõukalapsepõlvest. Lõviosas on see siiski lihtsalt vana tarbekola, mida, kui just erihuvi pole, on raske väärtuslikuks hinnata.

«Eks nii kipub olema, et see, mis mõne jaoks suvaline praht, on teisele kullahunnik,» nendib erkrohelist kübarat kandev müüja elutargalt, kui ta kõrval üksteisega harva komplekti sobivaid klaasnõusid täis pappkastis sobran. Kas just kuld, aga iga ühiku hinnaks on euro. Ja paar täiesti tundmatu tootja konjakiklaasi ma ostan. Kolmanda saan pealekauba: «No siis saad ühe külalise ka kutsuda.»

Niisiis, Seidla mõisa hoov Järvamaal. Antiigi- ja vanavaralaat Kila-Kola, mis erinevalt mõnest teisest kuulsast laadast kollitava koroonaohu kiuste siiski toimub. Tegu on ühega igasuvistest hitt­üritustest, kus käimine ja mõne mitte liiga vajaliku asjakese ostmine on kujunenud omalaadi rituaaliks. Nii ütleb näiteks mu hea toimetaja Eva, keda juhuslikult kogu selle kila-kola vahel trehvan.