Päevatoimetaja:
Liisa Ehamaa

Kihnlane Soomes: mulle meeldib siin, aga võimalusel tuleks kohe koju (4)

Copy
Elvi Tapp räägib, et vahel ütlevad Soome meistrid: miks te, eestlased, teete nii ruttu, aega on. „Aga me oleme ju nii üles kasvanud ja tulime tööd tegema.”
Elvi Tapp räägib, et vahel ütlevad Soome meistrid: miks te, eestlased, teete nii ruttu, aega on. „Aga me oleme ju nii üles kasvanud ja tulime tööd tegema.” Foto: Erakogu

Kihnust pärit Elvi Tapp (56) on kalatöötlemise kutsemeisterlikkuse n-ö power woman. „Kala selg ja kõht on vaja trimmida, valge rasv filee pealt ära võtta. Üks asi on seda teha noaga, teine asi masinaga. Konte on lõhel kerge võtta, forellil aga raske,” kirjeldab ta killukest oma igapäevatööst.

Nüüdseks on Elvi juba viisteist aastat töötanud Soomes Kasnäsi saarel, enne seda Iirimaal, Norras ja Eestis.

„Kõigepealt töötasin Audru karusloomakasvatuses. Kui seal töö lõppes, hakkasin linna tööd ja elamist vaatama. Sain tööle Sprattusesse, kus oli ülemuseks Murru Mati. Iga hommik tuli tsehhi, teretas, tõstis käe, hea ülemus oli,” meenutab Tapp.

Kui töö lõppes, ostis Japs töölised üle. 2001. aastal oli naine pool aastat esimest korda välismaal, Iirimaal. Siis tulid pakkumised Norra. „Võtsin südame rindu ja läksin, kuigi Iirimaa reis läks väga pahasti,” sõnab ta.

Mis Iirimaal juhtus?

Iirimaal oli vähe tööd ja ei saanud raha. Tänavatel olid inimesed väga lahked, nägid, et meil tööd ei ole, üks kutsus meid lausa enda poole ja lubas, et otsib meile tööd. Omanik, kes meile tööd ei suutnud anda, nõudis meilt aga ikka üüri iga nädal. Koju oli vaja raha saata, maksud maksta... Läksimegi siis igal hommikul kohalikku poodi ja sealt pakuti meile hooajalist tööd, kas koristajaks või lihapoodi. Meil polnud isegi raha vaja, tahtsime lihtsalt süüa. Tänaval küsiti kogu aeg: kas nüüd on tööd?

Iirimaa oligi mul kõige esimene välismaareis. Eesti vahendajad ütlesid, et nad ei vastuta selle eest, et tööd ei ole, sest samal ajal olid tugevad tormid ja kala ei tulnud. Kui aga tuli, siis fileerisime heiki ja võtsime heeringal marja välja. Väga külm oli, nii külma töökohta polegi hiljem olnud. Meil oli leping pool aastat, õnneks olime ostnud endale edasi-tagasi lennupiletid.

Pärast Iirimaa reisi mõtlesin, et ei tõsta kunagi enam jalga Eestist välja, aga siis tuli Norra pakkumine. Arvasin, et kaks korda ikka ei ämbrisse ei astu, lähen proovin. Jälle Eesti vahendaja kaudu, seal olin kolm aastat. Norras oli töö masinate peal, suur kiirus taga, meister seisis selja taga kaheksa tundi kahe liini vahel ja ütles: kui sa ei jõua, oled väsinud, palun, võid koju minna. Kaheksa tundi tööd nädala sees ja nädalavahetustel käisime veel võtsime liinid maha ja pesime. Palk oli seda väärt.

Tagasi üles