Laffranque: inimesed ei tea inimõiguste kohtusse pöördumise aluseid

Julia Laffranque. Foto: Sille Annuk

Euroopa inimõiguste kohtu kohtuniku Julia Laffranque’i sõnul napib Eesti inimestel teadmisi Euroopa kohtusse pöördumise tingimuste kohta, mistõttu kaebusi tuleb palju, aga lahendini jõuavad neist vähesed.

Laffranque möönis, et Euroopa kohtus paistavad eestlased hästi silma. Kui neli aastat tagasi esitati Eestist 10 000 elaniku kohta 1,26 kaebust, siis mullu juba 2,58. See on üle kolme korra enam, kui kohtu keskmine kaebuste arv.

«See näitab, et Eesti osas on see number kõvasti üle keskmise,» nentis Laffranque. Samas mõistab kohus Eesti harva konventsiooni rikkumises süüdi. «Lühidalt - kaebusi on palju, aga rikkumisi leitakse suhteliselt vähe.»

Laffranque’i sõnul on raske põhjendada, miks Eesti inimesed nii agaralt oma riigi vastu Euroopa kohtusse pöörduvad. «Kaebuste arvu tõus ei ole iseenesest märk sellest, et olukord inimõigustega oleks Eestis halvemaks läinud. Pigem tunnevad inimesed paremini oma õigusi ja loodavad saada kohtult abi.»

Kehvad eelteadmised viivad kohtu kuritarvitamiseni

Abi saamise lootus realiseerub aga harva, sest tervelt 98 protsenti Eestist saabunud kaebustest tunnistatakse vastuvõetamatuks. Sageli on kaebus põhjendamata, ületatud on esitamise tähtaega või on asja arutamisel läbimata siseriiklikud kohtuastmed.

Laffranque’i sõnul annab see tunnistust, et inimesed teavad vähe sellest, millisel puhul Euroopa inimõiguste kohtusse üldse pöörduda saab.

Näiteks ei olda kursis, et kaebuse esitaja peab olema ise Euroopa inimõiguste konventsiooni võimaliku rikkumise ohver. Kaevata saab ainult mõne konventsiooni osalisriigi, mitte kolmandate riikide ega üksikisikute vastu.

Tihti pöörduvad inimesed Euroopa kohtusse sellepärast, et nad ei ole rahul Eesti kohtu otsusega. Kuid tuleb meeles pidada, et Euroopa inimõiguste kohus ei ole kohtumõistmise neljas aste, vaid otsustab ainult selle üle, kas antud asjas on riik rikkunud inimõiguste konventsiooni.

Sellele kitsendusele vaatamata on Euroopa inimõiguste kohus eestlaste seas populaarne. «On olemas ka mõned kaebajad, kes pidevalt sarnases kui mitte päris samas asjas kohtu poole pöörduvad ning kelle puhul võib tõusetuda küsimus kohtusse kaebamise õiguse kuritarvitamisest,» kirjeldas Laffranque.

Riik eksib, aga õpib

Enamikul juhtudel kahest protsendist Eestis saadetud kaasustest, mille kohta Euroopa kohus lõpliku otsuse teeb, leitakse, et riik on Euroopa inimõiguste konventsiooni rikkunud. Mullu mõisteti Eesti täielikult või osaliselt süüdi kolmes kohtulahendis.

Laffranque’i sõnul on Eestiga seotud vaidlused Euroopa kohtus käsitlenud näiteks kinnipidamistingimusi, tagaotsitavana kinnipeetu kohese kohtu ette viimise kohustust, kohtute erapooletust, sõnavabadust, seadusliku aluseta karistamist, õigusabi kvaliteeti ja psühhiaatrilise sundkinnipidamise otsustamist.

Laffranque’i hinnangul tuleb Eesti riigikohut tunnustada selle eest, et ka siis, kui kahe kohtu arvamused lahku lähevad, arvestab riigikohus inimõiguste konventsiooniga ja teeb ettepaneku parandada inimõiguste kohtu suunistele toetudes Eesti seadusandlust.

«Näiteks on Eesti menetlusseadustikesse sisse viidud sätted, mille kohaselt on võimalik taotleda menetluse kiirendamist, kui Eesti kohtuveskid jahvatavad liiga aeglaselt,» ütles Laffranque. Lisaks on paranenud kinnipidamistingimused vanglates ja arestimajades ning ebainimlikes tingimustes kinnipidamise korral makstakse hüvitist.